Riik kui kirglik lotomängija

Möödunud reedel kritiseeris majandusekspert Heido Vitsur Äripäevas valitsuse püüdu hoida riigieelarve tasakaalus. Erinevalt Vitsurist pean ma väga oluliseks, et riik hoiaks küünte ja hammastega kinni tasakaalus eelarve põhimõttest. Väidetakse, et riik peab avaliku sektori kulutustega majandust turgutama. Minu hinnangul on aga ohtlik, kui riik proovib olla viimane päästerõngas, mis üritab uppuvat majandust vee peal hoida.

Peaminister Ansip on öelnud õigesti, et meie praegune probleem pole maksutulu vähenemine, sest võrreldes eelmise aastaga korjab riik ka sel aastal rohkem makse. Meie murelaps on liiga kiiresti kasvanud avaliku sektori kulud. Sõltumata majanduse seisust on nende kulude piiramine kokkuvõttes kogu ühiskonnale kasulik. Kitsamad olud sunnivad lõpetama vähemolulised tegevused ja käituma maksumaksja rahaga säästlikumalt.

Kui me ankurdaksime end nüüd lahti tasakaalus riigieelarve eesmärgist, võime olla kindlad, et kulude kasv jätkub endises tempos. Võime küll unistada, et kui tulevad paremad ajad, siis viime riigieelarve jälle tasakaalu, aga see on ebarealistlik. Vaadake, kui raskelt läheb praegu kulude piiramine.

Eesti riik on käitunud kui lotomängija. Euroliiduga liitumise järel sai majanduskasv väga kiire hoo sisse ja riik oleks justkui ootamatult võitnud suure summa raha. See võit pani hoogsalt kulutama, sest oli tunne, et raha ei saa kunagi otsa. Nüüd on aga lotovõit ära kulutatud ja oleme valiku ees, kas võtta laenu ning hoogsalt lotot edasi mängida, lootuses, et meile naeratab õnn ja me saame kunagi tulevikus oma võlgadest lahti, või viia kulutused vastavusse reaalsete sissetulekutega. Soovitan viimast.