Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vanemuise kiredraama eksponeerib viha
Ideed on õhus ja loojatel tuleb need lihtsalt kinni püüda. Vanemuise draamajuht Sven Karja on lavastuse ettevalmistamisperioodil öelnud, et "Vihurimäe" puhul said kokku kolm ideed.
Ja need kolm on: Emily Jane Bronte võimas ja oma ajaski ainulaadseks peetud romaan, lavastaja Roman Baskini soov sel suvel üks kirglik lugu lavale tuua ja seni veel etendusepaigana avastamata Alatskivi loss.
Paraku tuleb tunnistada, et nende ideede õnnelikku kokkusaamist oli ikka päris raske lavastuses aduda. Teatriimet ei sündinud ja selmet vaimustunult aplodeerida, tabasin end hoopis mõtlemas, et mis oli see, mis ei häirinud.
Tähendusrikas, et nii kavalehel kui ka ajakirjanduses ilmunud eelinfot jagavates artiklites ja hilisemates retsensioonides keskendutakse romaani ja Alatskivi lossi tutvustamisele ning väliste efektide ja võtete kirjeldamisele. Ei sõnagi sellest, mis lavastajat inspireeris, miks ta just selle tüki valis ja mida ta soovib väljendada. Ja need välised efektid, nagu naistegelaste veetünni pillutamine, mõisaakna puruks löömine ja üksteist asjadega loopimine, muutusid peagi ikka päris tüütuks ja häirivaks.
Armastus, kirg, vihkamine, kaotus, alandus, kättemaks, märterlikkus, leppimine, hullumeelsus… - ükski lavastaja ei suuda vaid ühes lavastuses kõiki neid tundeid ja teemasid ammendavalt käsitleda ja seda pole ka vaja.
Näib, et Vanemuise tükis oli fookus pööratud vihale - räigele ja saatanlikule vihale, mida Marko Matvere mängitud peaosalise Heatcliffi kõrval kehastasid ka teised tegelased. Võigas röökimine ja kriiskavad karjed tuimestasid vastuvõtuvõime esimese pooltunniga. Panin selle esiotsa välitingimustes mängimise süüks (mikrofone ju ei kasutatud), kuniks Külliki Saldre mängitud Ellen Dean, Vihurimäe virtin, pehmemat tonaalsust tõi ning tema suurepärane mäng nüansirikkalt ka viimastesse ridadesse jõudis.
Lemmikuteks kujunesidki seekord kõrvalosatäitjad. Saldre kõrval teeb mõnusa rolli Ott Sepp Hareton Earnshaw'na, tõestades veel kord, et enese laval maksma panemiseks pole vaja kätega vehkida, ringi tormata ega kõva häält teha. Ja muidugi need hobused! Suurepärane osatäitmine, ent tükki ei päästnud.
Autor: Tea Taruste