6. juuli 2008 • 4 min
Jaga lugu:

Alpitaimla lisab aiale omapära

Meil hakati kiviktaimlaid rajama kuskil eelmise sajandi 20. aastate algul. Rohkem ikka sinna, kus juba oli olemas sobilik kivine paik, hiljem hakati kive taimla rajamiseks ka kohale tooma. Mitmest vanast publikatsioonist võib leida õpetusi kena kiviktaimla rajamiseks, kus seda soovitatakse kui uudset ja väga huvitavat haljastusvõimalust.

Kõige paremini mõjuvad kiviktaimlad, mis on rajatud mäenõlvakutele või süvistatud aedade kallakutele. Kallakuid võib rajada ka tugimüüride najale või luua päris mäestikuahel siledale pinnale. Vahepeal oli väga populaarne haljastada madalate mägitaimede ja kividega maja vahetu ümbrus ning kiviterrassid lõppesid moekalt astmelise kiviktaimlaga.

Elamu vahetusse lähedusse kiviktaimla rajamisel tuleb hoone ümber vähemalt pool meetrit vaba maad jätta. Terrasside puhul ei pea seda jälgima. Talude juures võib kiviktaimlaks kujundada näiteks maakeldri muldkatuse või vana lammutatud hoone vundamendi.

Kiviktaimla, nagu kõik muu kujunduses, peaks olema osake tervikust ja seotud ümbrusega. Kui krunt asub mere läheduses või muidu liivasel ja kivisel pinnal, siis tundub ka kiviktaimla ümbritseva looduse loomuliku jätkuna. Üksik väike kivikuhjake aias mõjub pigem juhuslikult ja tekitatult kui loomuliku ja looduslikuna.

Ka kivide valikul tuleb lähtuda asukoha eripärast või ehitistest: korrata ikka juba kujundussüsteemis olevaid materjale. Ühes kiviktaimlas tuleks kasutada vaid üht liiki kive, kas siis ainult paekive või ainult raudkive.

Paekividest laotud terrassi najale võiks rajada astmestiku pigem paekividest, see mõjuks terrassi jätkuna. Mereäärsetel kruntidel tuleks kasutada sarnaseid kive rannal olevatega.

Kui läheduses ei ole looduses kive näha, siis lähtutakse ehitisest. Paljudel eelmise sajandi alguse korterelamutel on paekivivundament, samas talude hoonetes on enamasti raudkivi kasutatud. Sellest sõltuvalt valida materjali ka peenra kujundusse.

Kiviktaimla võib olla kujundatud vabakujulise või korrapärasena. Korrapäraseid kiviktaimlaid võiks luua pigem ehitiste lähedusse, et oleks põhjus korrapärasele joonele ning peenar ja maja täiendaksid teineteise arhitektuuri.

Sellise kujundusega kiviktaimla sobib hästi ka väikesesse linnaaeda, kus pole ruumi voolava vabakujulise istutusala loomiseks. Korrapärane kiviktaimla koosneb väiksematest või suurematest astangutest, mida võib ühendada piirdemüüride, terrassi, treppide või veesilmaga.

Kombineerida võib ka mitut eelnimetatut omavahel: näiteks veesilm koos trepi ja müüriga.

Vabakujulised kiviktaimlad sobivad suurematele aladele, kus nende voolav joon paremini välja tuleb. Koosneda võiks see suurematest ja väiksematest kivirühmadest, mis süsteemina peaksid matkima looduslikku kivist ala.

Kivid võiksid olla erineva suuruse, kuju ja tooniga ning neid tuleks pillutada siia-sinna nii, et ei tekiks tehisliku võõrkeha muljet.

Kogu kiviktaimla ei tohiks olla kaetud vaid madalate lilledega. Et istutust loomulikumaks muuta, tuleks lisada madalaid puid-põõsaid, nagu neid mägedes kasvab. Lehtpõõsastest on madalad näiteks jaapani ebaküdoonia, roomav tuhkpuu, eri lehevärviga kukerpuu sordid.

Okaspuude valik on suurem, leiab nii roomavaid, laiuvaid, kõrguvaid kui ka keraja kujuga taimi. Istikuäridest tasub küsida just aeglasekasvulisi kääbusvorme.

Graniitkivide vahele võib luua happelise pinnasega turbapeenra. Et ülejäänud pinnas liialt kiiresti seda ära ei neutraliseeriks, peaks turbapeenar olema tõstetud, parimal juhul rajatud kallakule astmetena.

Turbapeenras annaksid kõrgust rododendronid ja hortensiad. Kergelt happelist pinnast taluva okaspuu saate panna turbapeenra üleminekupiirile.

Hea tulemuse aluseks on ikkagi hästi läbimõeldud plaan.

Kiviktaimla materjal ja asukoht lähtuvad ümbrusest, nendest sõltuvalt saab hakata valima taimi. Ning kui on arvestatud taimede kasvunõudeid, on ka tulemus imetlemist väärt.

Looduslikult algab mägitaimede levikuala umbes 1800 meetri kõrguselt, kus metsad enam jõuliselt ei kasva ning puud muutuvad viletsamaks ja jändrikumaks.

Sealt algab roomavate põõsaste ja kääbuspuude eluala, kus tunnevad ennast imehästi ka mägililled. Mägitaimi leidub väga erinevatest sugukondadest, neid ühendab vaid eelistus kasvukoha suhtes.

Mägedes on kasvuperiood väga lühike, see algab järsku intensiivse õitsemisega kohe pärast lume sulamist. Mõned õied on juba ka lumes olemas.

Üldiselt on mägitaimed madalakasvulised, esiteks tingituna temperatuuri kõikumisest, teiseks pidevalt puhuvatest tuultest, kolmandaks vältimaks liigset aurustumist maapealsete osade pinnalt.

Juurestik on hästi arenenud, tihti pikk ja tungib sügavale kivide vahele, kus on niiskust ja jahedust. Sademeid on küll mägedes rohkem kui lausmaal, aga maapind on kiviklibune ega säilita vett endas.

Mägitaimed kasvavad vähenõudlikult kehvadel kruusastel ja liivastel pinnastel, kus liigvesi kiiresti ära voolab, kui vaid neile piisavalt palju valgust pakkuda.

Kuigi enamik mägililli on väga leplikud, tuleks ikkagi arvestada üksikute erisoovidega.

Leelise reaktsiooniga paekivitaimlasse ei tasu panna happelist mulda armastavaid taimi.

Osa mägitaimi on väga tundlikud niiskuse suhtes, need tuleks istutada kõrgemale ja tagada istutuskohal hea drenaažikiht. Sellised taimed sooviksid talveks ka kerget katust lume eest.

Kui kiviktaimla on rajatud maja varjuküljele või puude alla, siis saab kasutada ka varjulembeseid taimi. Enamik neist eelistab niiskemat aiamulda.

Autor: Kadri Päev

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt