Ehitusmaterjalide tootjatele jõuab kätte harvendusaeg

Eesti ehitus- ja tootmissektoril ei lähe enam nii hästi kui aasta eest. Päris mitut ettevõtet kummitab pankrott.

Pakkumiste arv pole tegelikult vähenenud ei kodu- ega ka eksporditurgudel, samas läheb projekte töösse vähem ning arendusi lükatakse edasi nii era- kui ka tööstussektoris.

Langust tunnetavad pea kõik tootjad, paljud ei taha aga endale mahtude vähenemist ja muutusi tunnistada ning üritavad vanade plaanidega edasi liikuda. Kärbitakse tänavusi kasumi- ja käibeprognoose. Ellujäämine ja areng tähendab strateegia ümberhindamist, kulude optimeerimist ja välisturgude suunas liikumist.

Jätkusuutlikele tootjatele on oluline edasiminek, mitte pelgalt ellujäämine. Praegu pole tööjõu- ja administratiivkulusid kokku tõmmates ellu jääda just ülemäära raske, ent arenguks see võimalusi ei paku. Üks variant kasvuks ja stabiilsuse säilitamiseks on enam ekspordile suundumine, mis kohaliku turu madalseisu kompenseerib.

Need tootjad, kes seni ekspordivõimaluste loomisse ei ole investeerinud, on hiljaks jäänud, kuna välisturgudele laienemine nõuab suuremat rahalist reservi, mida nüüd enam paljudel varuks pole. Lisakulutused teevad aga niigi pingelise majandusseisu veelgi raskemaks ning ka pankadelt pole enam senisega võrreldavat abi oodata.

Et järgmisel aastal kasumit teenida, tuleb kohaneda ja strateegiad üle vaadata. Kui vaja, siis võtta vastu ka ebapopulaarseid otsuseid. Tagasi on tulemas ajad, kus kehtib ametinimetus meister-tootmisjuht.

Samuti tuleb leida võimalusi tootmise kõrvalt enda toodetele suurema lisaväärtuse komplekslahenduste, kiirete tarneaegade, klienditeeninduse ning ka teenuste, nagu paigaldus ja hooldus, arvel kasvada, mis on jätkusuutlikum kui toodete alla omahinna müümine.

Ilmselt lähiajal läheb nii mõnigi ehitusmaterjalide tootja lihtsalt pankrotti. Väiksemad liituvad suurematega, mõned panevad tootmise kinni, mõned muutuvad vahendajateks. Raskeks läheb suure tõenäosusega ka neil tootjatel, kes kinnisvarabuumi käigus põhitegevuselt fookuse ära lasksid ja tehase kõrval asuvasse külakesse investeerisid.

Olenemata tootmiskulude tõusust, on lõpptarbija jaoks ehitusmaterjalide hinnad langenud. Enam ei ole tarbija jaoks ratsionaalne mõtteviis, et oodata, kui hinnad päris maas, ja alles tulevikus ehitama hakata.

Ehitusmaterjalide hindadel on piir ja see tasuvuspiir on päris lähedal. Poole hinnaga ust müüa pole pikalt võimalik ning jätkusuutlikkust selline toimimismudel pikalt ei näita. Lõpptarbija jaoks muutuvad ehitusmaterjalid edaspidi pigem ikka kallimaks, sest tootmiseks vajaminevate maavarade hind tõuseb.

Paar aastat toimunud hinnatõus oli küll ebaproportsionaalne, kuid praegu võib julgelt oma kodu ehitamisega alustada, sest edasi lähevad materjalid pigem kallimaks.

Autor: Aavo Kuus