Ääre ärid: Missos on kõik kodus

Kuigi Venemaa on vaevalt kiviviske kaugusel, kohalikel ettevõtjatel sinna suurt asja pole. Kui mitte rääkida Luhamaal piirijärjekordi ummistavatest bensiinispekulantidest.

"Sead on meil stressivabad, elavad puhta saepuru ja põhu peal," kuulutab valla suurim seakasvataja, Siberi talu peremees Arvi Umbleja farmiust lahti lüües uhkelt. Mitusada stressivaba siga on hetkega erksad, tunnistades, kärss õieli, tulijaid. Pisemad põrsad tormavad valju ruigamisega tahapoole peitu. Aga roosad ja rõõmsad on nad tõesti.

Peremehe pilk läheb lemmikuid nähes soojaks. Ta nabib ühe pisema põrsa kaenlasse, patsutab, sügab ja silitab. Tagumises ruumis on põrsakarja keskel nii suur emis, et me fotograafiga ei usu oma silmi. Tervelt üheksa põlve põrsaid on see kolme turske mehe mõõtu roosa suurekõrvaline iludus ilmale toonud.

Aastas viib Umbleja turule umbes 400 siga, suure hulga neist neelab Otepää lihatööstus. Sööda kasvatab mees ise, kokku on maad 176 hektarit. Kartul, nisu, oder, hernes, kaer, raps, loeb peremees toodangu üles.

Suurim mure on üha kasvavad kütte- ja väetisehinnad, aga alla anda ta ei kavatse. Juba vabadus maksab midagi. Agronoomiharidusega Umbleja ütleb, et ta ei kujuta enam ettegi, et täidaks mõnes firmas teiste korraldusi.

Ja poetab hiljem suitsu tehes juurde, et peab end õnnelikuks meheks. Mis kõlab meest ja tema elamist vaadates usutavalt. Lilleklumbid keset hoolikalt pügatud muru, tipp-topp korras elumaja, saun ja kõrvalhooned. Keset hoovi hõrku aroomi levitav lihasuitsutusahi ja garaažis külalistele linaga kaetud laual värske suitsusingi ja rohelise sibulaga võileivad. Ikkagi Eesti paremuselt kolmas tootmistalu aastal 2006, märgib maainimese terve jumega peremees.

Kohe Siberi talust üle mäe on naabrimees Niilo Tiit oma elamise ja piimatööstusega. "No kuidas me siin ikka elame: orjame panka ja teenindame muudkui aga laenusid," teatab peremees teraselt tulijaid puurides. Tema selja taga vabapidamislaudas ongi näha ka hulk töötegijaid: mustavalgekirjud lüpsilehmad läbisegi mõne hallikaspruuniga.

Nopri talu ja meierei on oma seitsme palgatöötaja ja 160 lüpsilehmaga valla suurtootjad. Ja Niilo Tiit, nagu tema kohta kohapeal öeldakse, kapitalist, kes lööb oma suurejoonelise äriga segi pildi vallast kui vaikselt omaette nokitsevast ääremaast. Nopri kohukesed, juustud ja kohupiimad on hästi teada ka kaugel pealinnas peenema maitsega Stockmanni kaubamaja kundedel.

Viimase kolme aastaga on talusse investeeritud 16 miljonit ja meiereisse 13 miljonit krooni, laene praegu turjal 14 miljoni ringis. Meil vedas, et Nopris jutule saime: suvel voorib peaaegu iga päev siia suur bussitäis turiste tootmist uudistama. Parimad kliendid on kulbiga kohupiimasegusse moosi tõstva Vilve Niilo sõnul lätlased, kellest pea ükski ei lahku ilma, et poleks kaasa nõudnud kotitäit Nopri tooteid. Agroturism on see, millele Tiit Niilo sõnul praeguse seisuga üha rohkem rõhutakse.

Kohe on valmis saamas uus meierei ja selle peale tulev väike pood, söögituba koos moodsa köögiga ning näituse- ja koosolekuruum. Viimases on kodukandipäevade puhuks üleval näitus piirkonna külade ajalooga, juures fotod ja sugupuud. Maaelu näitamine ja tutvustamine on oluline, ütleb mitmendat põlve talupidajana tegutsev Niilo.

Valla kolmas suurettevõtja Misso Savitööstus üheksa kilomeetrit eemal Misso alevikus on pärast Noprit-Siberit seevastu koht, kuhu ettevõtluse päike nii helgelt ei paista. Ja asi pole ainult süngelt mahajäetuna mõjuvas tootmishoones. Savitööstuse mehed on puhkusel, keset suurt platsi istub ainult peremehe koolivaheajal olev poeg ja tõmbab pintsliga valmis tellistele vett. Nii on hästi näha, kas tellised on väikese veaga või täiuslikult siledad.

Jutt, mis 18 aastat savitööstust vedanud Lembit Lutsu suust kõlab, on nukravõitu: töötajaid võtta pole, suurt palka maksta ei saa, gaasihind järjest tõuseb, töö on raske. Kuus tellisepõletusahju huugavad ööpäev läbi, ahjude täitmise ja neil silma peal hoidmisega peab toime tulema viis meest. Energia on Lembit Lutsul otsas ja tahtmine ka.

Ei, asi ei ole selles, nagu poleks Misso savitellistel ostjaid, aastas tehakse valmis 300 ahju jagu telliseid ja hinda võiks juurdegi panna. Aga tahtmist enam ei ole. Mehe mõtted on hoopis uue krossiraja juures, mis lähikanti plaanis rajada ning mis Lätist ja Venemaalt turiste ligi meelitaks ja valla tegijatele raha sisse tooks. Selle kõrvalt võiks siis tulevikus energiat neelavad ahjud kinni panna ja müüa põletamata savist tooteid - savi jätkub siin veel vähemalt sajaks aastaks.

Valla üks suuremaid ettevõtjaid on vallavanem Lembit Sikk ise, kelle talu õuel jalutab ringi üle 300 kana, uhke häärberi elutoas on virnas restid värskete munadega. "Olge ettevaatlikud, et te rosinatele peale ei astu," hoiatab vallavanem koduväravat avades ja raputab kinga seest välja tükikese kuivanud kanasitta.

Vallavanem on rahul, et ettevõtlikke inimesi vallas ikka on ja pole liiga palju abiraha küsijaid. Sikk on küll kuri ümbrikupalga maksjaile, aga nendib juba hetk hiljem isaliku ohkega, et no mis ikka teha. Vallavanem ütleb ausalt välja, mis mõtleb: "Mina ei usalda riiki. Inimesed teevad õigesti: kui peaks kõik maksud ära maksma, poleks siinkandis üldse ettevõtlust. Aus maksumaksmine viib pankrotti!"

Valla asi ettevõtlust otseselt toetada ei ole. Ettevõtlik inimene oskab ise internetist vajalikku infot lugeda ega vaja selleks valla palgal olevat ettevõtlusnõustajat, arvab Sikk. Valla asi on hoolitseda, et lapsed saaksid kooli, toimiks bussiliiklus, oleks pood, vesi, kanalisatsioon ja internetiga raamatukogu. Maaelu on Siku arusaama järgi elustiil, suurettevõtlus siiakanti ei sobi. Ja ega seda siin suurt olegi: turu kaugus paneb asja paika. Sikk ise on munade turustamise lahendanud lihtsalt: kel vaja, tuleb ise järele.

Üks sõltumatu ettevõtlusnõustaja vallas siiski on: EASi palgal olev Urmas Peegel. Missokate seas on ettevõtluse äratustööd tulnud teha nii matustel kui pulmades. Ühe abinõuna pandi 30 ettevõtlikumat bussi ja veeti Lapimaale ekskursioonile, et inimesed omavahel suhtleksid ja tuttavaks saaksid.

Autor: Katri Soe-Surén