Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hõbekõri James Bond
Üks mu sõber arvas, et ta pole kindel, kas ikka tahab rikkuda Pierce Brosnanist seda head muljet, mis aastatega tekkinud ja otsustas "Mamma Miat!" lähema kümne aasta jooksul mitte vaadata.
Mina jällegi arvan, et nii Pierce kui ka teised filmis osalenud näitlejad tegid mõnuga lihtsalt natuke nalja, mida ei tohiks mingi hinna eest tõsiselt võtta.
Peaksin vist alustama sellest, et mulle ei meeldi muusikalid ja see tuleb mulle kahjuks peaaegu alati meelde alles siis, kui ema on mind suutnud üht järjekordset vaatama meelitada.
Aga et miks ma siis üldse läksin "Mamma Miat!" vaatama? Vastus on lihtne: ma tahtsin näha, kuidas Pierce Brosnan ja Colin Firth koos laulavad.
Ilma pikemalt laskumata filmi sisusse, mille jälgimine ei eelda vaatajatelt erilist mõttetegevust, võin "Mamma Miat!" julgelt soovitada neile, kel raisata kaks tundi ning soov vaadata midagi meelelahutuslikku.
Muidugi tegemist on totaalse seebiooperiga, mis balansseerib aeg-ajalt sellisel piiril, et ma ei suutnud otsustada, kas mul on naljakas või piinlik, aga kuna see tunne on mind tabanud peaaegu kõiki muusikale vaadates, siis nii ilmselt peabki olema ja ma ei lase end sellest häirida.
Siiski on filmil omad hetked, mille nimel tasub kannatada imalat sisu ja kohati naeruväärset koreograafiat (taas vist muusikalide pärisosa). Nii näiteks meeldisid mulle üksikema Donna (Meryl Streep) sõbrannad ja režissööri nägemus sellest, kui rajud nägid peaosalised välja noortena.
Parim osa filmist on aga kahtlemata lõputiitrid, mille kõrval saab näha eht-ABBA-likku kontsertetteastet kõigi peaosalistega. Millal te nägite Pierce Brosnanit või Colin Firthi 70ndate läikivates diskoliibukates, jalas platvormkingad, puusa nõksutamas?