Kreeka-hõllandus Ülemistel

Lugesin läbi peaukse juures oleva maja plaani, seal polnud Syrtakit kusagil - kas tõesti hästi hoitud saladus? Jalutasin keskuse läbi, teise korruse tagumisest rahulikumast osast viimaks selle leidsingi.

Menüüsid on kolm: kõigepealt tahvlil, seal poolenisti mahakustutatult ja loetamatu, teiseks leti kohal, seda näeb alles lauast, ja kolmandaks leti peal, narmastunud äärtega vakstukaustik. Et Kreeka-hõllandusse süveneda, palusin kõige kreekalikumaid roogasid, mida pikast menüüs leidsin: dolmades, viinamarjaleherullid, ja moussaka, kreekapärane lasanje variant. Hei! ärgake, siin pole teil mitte Kreekamaa, siin on Põhjamaa kaubanduskeskuse sööginurk, oleksin justkui kuulnud. Tegelikult ütles puhvetipidaja, et neid ei ole, mitte kumbagi. Asusin uuesti menüüd uurima. Lasin silmad üle seljankast, hapukoorega pannkookidest, spagettidest hakklihakastmega, igatsesin Kreekat. Jah, leidsin saganaki, küpsetatud fetajuustu, ja bifteki, täidetud hakkliharulli, mille lisandiks tzatziki. Oo, Kreeka!

Kreeka köök on pigem lihtne kui keeruline. Olen söönud Kreeka tavernis friikartuleid kapsasalatiga, millele nii maitsestust, kastet kui ka lisandit asendas sidrunipoolik, veel oli laual soolatoos. Aga kapsas oli värske, sidrun mahlane ning päike paistis ja meri oli sinine. Ülemiste-Kreeka paneeritud praejuustu põhiliseks lisandiks olid Hiina kapsa ribad, mis olid sööjat oodates kibemõruks tõmmanud, palju-palju toorest sibulat ja küüslauguga segatud kohupiimatopsike.

Bifteki juures vanaldast Hiina kapsast õnneks ei olnud, seal oli hapukapsas, tore sibula-tomatikaste ja jälle topsike küüslaugumaitselise kohupiimaga. See pidi olema Ülemiste-Syrtaki tzatziki-variant. Bifteki oli hoolega vormitud, täidiseks taas punast sibulat, tomatit, juustu, ainult hakkliha oli unustatud maitsestamata. Õnneks andis värvi ja maitset lopsaks sibula-tomatikaste, mis võiks ka hautise nime kanda, nii ohtralt oli seda.

Kena sini-valge kujundusega koridorisopike asub parajas kõrguses, parajasti ulatub parklast üle vaatama. Hea tahte juures võib aknast paistvat Ülemiste järve peaaegu Vahemereks pidada.

Mängis Kreeka rahvamuusika, oli palav, päike paistis akendest sisse. Peaaegu Kreeka tavern, tõepoolest. Ainult kui see söök oleks parem olnud...

Kulinaarne pool osutus jälle liiga nõrgaks, et kujundust ja ideed toetada. Kahjuks on meil see pigem reegel kui erand. Kui Eesti inimesed peaksid uskuma, et sellist sööki kreeklased söövadki, siis jääksid Kreeka-reise korraldavad turismifirmad küll pankrotti.

Autor: Tea Taruste