Ikaldus lõppeb, kindlustus algab

Kui uudised paika peavad, on lootust - või kartust, kuidas kellelgi -, et põllumajandusest saab Eestis peagi majandusharu. Mõistagi kõlab see harjumatult ja üllatavalt, võib-olla isegi šokeerivalt.

Keegi ju ei nõua merisealt, et väike karvane loomake tõepoolest siga oleks. Teda peetakse ülal lihtsalt seepärast, et ta on kõigile sümpaatne. Kuidas võib siis põllumehelt nõuda, et ta ennast ära majandaks ja kasumit toodaks, saamata toetust ei vihma, päikesepaiste, pilvede ega ka selge taeva eest?

Äripäevale, nagu nimigi ütleb, äri üldiselt meeldib. Seepärast meeldib meile ka plaan lõpetada looduskahjutoetuste maksmine ning asendada need ilmakindlustusega. Las sotsiaalvaldkonnaga tegeleb sotsiaalministeerium ja elustiili edendamisega elustiiliagentuur.

Kui laevakompanii ostab endale laeva ja paneb selle merd mööda sõitma, ei maksa riik talle toetust selle eest, et vahel on ilm sõitmiseks liiga halb või et merevesi on märg ning ajab vahe mõne laevajupi rooste. Kasiinofirmadele ei maksta toetust, kui mõni külastaja ootamatult jackpot'i võidab. Transpordifirmad vaatavad kütusehindade tõusu kurvalt, ent katsuvad enamjaolt siiski omal käel hakkama saada.

Riskid on ettevõtluses täiesti normaalne nähtus. Kõigis majandusharudes on riskid. Nende olemasolu eitamise ja iga õnnetuse korral täieliku üllatuse esitamise asemel arvestatakse riskidega juba ette. Mõne vastu aitab tehnika, mõni maandatakse uue töökorraldusega, mõne puhul aga pöördutakse kindlustuse poole. Miks ei võiks ka põllumajandus majanduse moodi toimida?

Tõsi, oma põllumehi nuumab kogu Euroopa Liit: küll otsetoetuste, küll kaitsetollidega. Ajaloost hoolimata tiirleb euroliit märksa vähem söe ja terase kui veini ja nisu ümber. Aga süsteem nagiseb juba igast otsast, andes mõista: nii see lõputult kesta ei saa.

Et uuele korrale üleminek lihtsam oleks, toetab Äripäev ka kindlustusseltside ettepanekut kehtestada uus kindlustusliik kohustuslikuna. Ehkki sugugi mitte kõigil autojuhtidel ei juhtu liikluses õnnetusi, tuleb neid siiski sageli ette. Seepärast on teatud mahus kindlustus kohustuslik. Oleks imelik väita, et mõnd põllumeest ilm ei puuduta, sestap võib ses asjas liiklusest eeskuju võtta.

Maksumaksja seisukohalt on muidugi peamine, et poliitikud ei annaks järele vana süsteemiga harjunud tootjate survele ega tõstaks riiklikke toetusi ilmastikukindlustust pakkuvatele kindlustusfirmadele sama suureks, kui on senised ikaldustoetused. Muidu on uus vaid ümber nimetatud vana: nokk lahti, saba kinni.

Autor: ÄP