Ääre ärid: Mõniste, mahetootjate meka

Kadri Jakobson 01. august 2008, 00:00

"Kui mulle viis või kuus aastat tagasi oleks keegi öelnud, et meie vallas läheb maade pärast madinaks, oleksin ta välja naernud," lausub Mõniste vallavanem Tõnu Lindeberg.

Nüüd on see aga tõsi. Mõniste vallas on maa sentimeetri täpsusega ära mõõdetud, pisimgi põld kasutusel, väikseimgi maalapp haritud. Loomapidajatest ja teraviljakasvatajatest ettevõtjatel on mure, kust maad juurde saada. Äritegemiseks on nad sunnitud maad rentima.

"Kui naabervallas maksab hektari maa rentimine 200 krooni, siis meil 1200. Väga kallis," ütleb Peebu küla Peebu talu perenaine Erja Oltjan.

Koos moldaavlasest abikaasa Ivaniga rajas naine Peebu tallu mahetalupidamise, kus põhirõhk on vilja- ja veisekasvatusel.

Praegu peetakse 150 looma, kuid plaanid on kasvatada kari 250pealiseks. On herefordid, Šoti mägiveised, lihaveised, lisaks oma tarbeks lambad, mets- ja kodusead, kodulinnud. Majas on kaks pisikest koera ja peres kasvab viis last, neist kaks kasupoega.

Peebu talu põllud meenutavad justkui miniatuurseid alpi karjamaid, kui ainult karmi ja savikõva maad vihm kastaks. Võõraid nähes pistab lambakari künkaveerel plagama, tolmujutt järel.

"Oleme palju maad võsast puhastanud ja tiike kaevanud, kus loomad juua saaks. Palju on veel teha, kõike korraga lihtsalt ei jõua. Tehnikat oleks juurde vaja, kuid see on pagana kallis. Sel aastal saime isegi palju: traktori ja niiduki. Küsisime PRIA-lt toetust lauda ehituseks, kuid ei saanud. Peame läbi ajama vanade küünidega," räägib Erja.

"Eks sissetulek on väike, tuleme ots otsaga kokku. Kõik raha läheb maasse. Liha pole kuhugi müüa, veised lähevad Rakverre tavalihana. Imelik on see, et mahetoodangu liha peaks justkui väärtuslikum ja seega ka kallim olema, kuid on täpselt sama hinnaga, mis tavaline. Vahet pole mingit," räägib ta.

Ta ütleb, et pullid müüakse pärast kahte aastat maha: veri tuleb karjas värske hoida.

Pere pesamuna Veronika on selga pannud tumepunase pidukleidi, lippab herefordide juures ringi ja nopib lilli. Peremees läheb ja sikutab maast lahti pisikese vasika - on alles üllatus!

"Hommikul teda veel polnud!" naerab Erja.

Kui silt Läätsamäe tallu juhatab, avaneb mäe pealt avar vaade: mäest alla jõe poole langevad pressitud heinarulle täis põllud, looklevad sibula-, porgandi- ja tillipeenrad, eemalt paistab suur, kuid räsitud kilega kasvuhoone.

"Torm tegi pahandust, tuleb uus kile panna," ütleb Läätsamäe talu peremees Mati Org. Parasjagu käib hiina ja lehtkapsa pakkimine, abiks on peremehel kaks naist. Läätsamäe talu kasvatab juba kümmekond aastat märgiga maheköögivilja, tippsibulast kartulini välja.

"Minu kõige parem puhkus on siin põllu peal, hommikust õhtuni. Ainult ööpäev on liiga lühike," naerab Mati. Kogu majapidamist ja köögiviljakasvatust peab ta üleval üksi.

Kevadel pani maha 18 500 kapsataime, õnneks oli suguvõsa abiks.

"Alguses tuli kaubelda iga kilo eest, nüüd on nõudlust rohkem, kui jõuan pakkuda," ütleb ta. Mati maadel kasvatatud köögivili läheb müügile ökopoodidesse nii Tartus kui ka Tallinnas, aga ka klientidele otse koduukse ette.

"Kui ma seni olen vee peale jäänud, tahan seda jätkata. Tahan taotleda köögivilja töötlemisluba. Veerand või isegi kuni pool porgandisaagist läheb praaki, kuna porgand ei vasta nõuetele, on vähe kõver, peenem või kõrvalharuga. Porgandi nõuded on: läbimõõt 2,5 cm, pikkus 12 cm ja kaal alates 50 g," selgitab Mati.

"Praakporgandi saaks kas riivida või tükeldada. Selleks oleks aga vaja seadmeid: juurviljapurustajat ja vaakumpakendajat. Purustaja maksab 10-12 000 krooni, vaakumpakendaja on kallim," räägib Mati tulevikuplaanidest.

Mõniste valla lõunapoolseimatel elanikel on lähemal minna poodi Lätti, kui Eestisse. Mõniste poodi on kümme,

Ape poodi aga üheksa kilomeetrit. Näiteks Naha külla, kus elab üks pere, tuleb elekter Lätist.

"Meil on siit Tallinna 300, Riiga aga 170 km. Nii et peab vist hakkama hoopis Lätiga ühinema," naerab vallavanem Tõnu Lindeberg.

Ta ütleb, et valla suurimad probleemid on rahvaarvu vähenemisele ja töötusele lisaks tolmused kruusateed.

Muuseas, kruusatee viib ka vallavalitsuse majja, mis kunagi ehitati sovhoosi poolt ühepereelamuks.

Kui Alaveski talu peremees tuli 12 aastat tagasi ideega rajada oma tallu loomapark, vaadati teda kui hullu. Nüüd käib siin turiste, klassitäite kaupa lapsi ja õuele maanduvad isegi pulmarongid.

"Näete, saunaehitus seisab juba kaheksa aastat, elumajal laseb katus läbi ja vett pole sees. Pesumasin on meil vana Riga. Imestan, et proua seda kõike veel kannatab," räägib Alaveski peremees Rein Kõiv. "Kuid ilmselt on ta aru saanud, et alustatut enam pooleli jätta ei saa."

Peremees ehitab parasjagu karuaeda ning näeb päikesest põlenud näo ja pleekinud juuksepahmakaga välja nagu valge mees metsikus preerias. Mõni meeter eemal kostab norinat: pooleteiseaastane karupoeg lutsib käppa.

"EAS toetas karuaia ehitust miljoni krooniga, kuid kaheksa kuuga, mil paberid bürokraatiamasinas keerlesid, tõusid kõik hinnad. Nüüd vaata, et üldse ots otsaga kokku saab, ja paigaldus tuleb kõik endal teha," räägib ta. "Ei saagi aru, miks PRIA ja EAS toetust tagantjärele annavad. Et enne võta pangalaenu ja maksa rootslastele protsenti."

Peale loomapargi rajamise on Alaveski talus au sees ka ulukikasvatus, kasvatatakse metssigu, mille liha läheb müüki Soome, ja faasaneid, mida turustatakse Eestis jahipidamiseks.

Alaveski loomapargis on 12 liiki loomi. Mõistagi on kulud, mis sellise loomahulga pidamiseks vaja on, peremehe sõnul suured.

"Aprilli alguses paneme tööle inkubaatori ja siis ulatuvad elektriarved kuus 3000 kroonini, metssead söövad 120 000 krooni eest sööta," loetleb ta kulusid.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:39
Otsi:

Ava täpsem otsing