Liivimaa kroonimata kuningas

Seda, mida jagada, ning neid, kelle üle valitseda, alma mater'is juba jätkub. Väärtuse järgi võttes Eesti ühel suuremal kinnisvaraomanikul Tartu Ülikoolil oli eelmise aasta lõpu seisuga varasid pea kolme miljardi krooni väärtuses ning aastaeelarvegi küündib juba kahe miljardi ligi.

Et ülikool on Tartus suurem kui linn ise, saab kinnitust eelarveidki kõrvutades. Kui Eesti suuruselt teine linn saab sel aastal uhkeldada 1,76 miljardi kroonise eelarvega, siis Tartu Ülikoolil on vastu panna 1,93 miljardit krooni.

Pole saladus, et ehitushanked ning kinnisvara müük on teemad, milles akadeemilises maailmas elavad teadlased tihtipeale ei orienteeru. Seepärast usaldataksegi juba aastaid nendes asjades haldusdirektor Riho Illakut, kelle vastutada on ülikooli kinnisvaraasjad, haldusküsimused, ehitus, remont, planeerimine, IT, ülikooli spordiklubi, Kääriku spordibaas.

"Tuleb usaldada, sest kõikidesse detailidesse pole võimalik süveneda," nõustub õppeprorektorist Tartu Ülikooli nõukogu liige Birute Klaas.

Riigikontroll avastas ülikooli tehinguid uurides, et ülikoolis polnudki korda, mis oleks sätestanud eluruumide ja muu kinnisvara võõrandamise protseduurireeglid. Selle korra puudumine ning korterikomisjoni reglementeerimata tegutsemine on riigikontrolli arvates ülikooli sisekontrollisüsteemi puudus.

Sisuliselt jäidki kriitikanoolte alla peamiselt Illaku vastutusalas olevad ülikooli kinnisvara müük, rendilepingud ning üks projekteerimise riigihange.

"Tüüpiline avaliku sektori skeem, kus müüakse odavamalt ja ostetakse kallimalt ning otsustajale tuleb sealt otse ja kaudselt tagasi," räägib üks nii Tartu kui ka Tallinna Ülikoolis töötanud inimene.

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis nendib, et riigikontrolli arvamust tuleb tõsiselt võtta. Kuna ülikool on keeruline asutus suure hulga varaga, siis eeldaks see võimaliku lahendusena rohkemate siseaudiitorite olemasolu.

Rääkides Tartu ärimeestega ja inimestega ülikoolist, kõlab nende hääles ettevaatlikust ning mitmed avaldavad soovi oma nime all lehte mitte sattuda.

Ühelt poolt kiidavad nad Illakut, et ta on teinud ülikoolile ning linnale teene ühiselamute renoveerimisega, ka peahoone ei vaju enam. Kuid kõige positiivse juurde mainitakse, et alati pole neid asju tehtud puhaste kätega.

Linnas ka Liivimaa kroonimata kuningaks kutsutava Illaku juures mainitakse tema fenomenaalset võimet inimesi siduda, luua nn sõltlased ning neid siis lõa otsas hoida.

Nii näiteks on aastate jooksul paljud ülikooli töötajad saanud nn sõbrahinnaga korteri erastada. Ülikooli korterikomisjoni esimehena ei saa Illaku rolli selles protsessis alahinnata. Kuldsed käerauad, nagu öeldakse.

Kuid artiklid ülikooli kummalistest ehitushangetest ja kinnisvara müükidest ning linna peal liikuvad jutud, kuidas Illak ülikooli arvelt oma kukrut täidab, on jäänud seni vaid juttudeks. Paar aastat tagasi võtnud prokuratuur küll Illaku tegevuse luubi alla, kuid info lekkimise tõttu ei jõudnud uurimine kuskile.

"Mida kõrgem ning vastutusrikkam koht, seda suurema tähelepanu all oled," peab Birute Klaas just seda kuulujuttude põhjuseks.

Ehkki kinnisvara müügiotsused tehakse ülikooli nõukogus ning kinnitatakse rektori poolt, valitakse enampakkumiste võitjad Riho Illaku alluvuses olevas haldusosakonnas. Kinnisvara müügikonkursse aga korraldab Illaku osakond nõnda, et pakkujaid ei kutsuta ümbrike avamisele. Eks seegi soodustab igasuguste kahtluste ning juttude teket.

Ka ülikooli hangete korraldamise eest vastutab Illak. Enamiku ülikooli suurtest ja magusatest ehitushangetest on napsanud Tartu ettevõtjate Raivo Ranna ja Aivar Tuulbergi ehitusfirma, mida mitteametlikes vestlustes lausa ülikooli ehitusosakonnaks kutsutakse.

Huvitaval kombel on Illak mõne aasta eest soetanud lisaks juba olemasolevale küllalt kopsakale kinnisvaraportfellile veel kaks korterit: ühe Tartus ja teise Tallinnas - ning just Ranna ja Tuulbergi kinnisvarafirma Vallikraavi Kinnisvara arendatud majades.

Kuigi ülikooli rektor Alar Karis on oma haldusdirektori tööga paljudest kuulujuttudest ja riigikontrolli piinlikuvõitu etteheidetest hoolimata rahul, on Illak korra ka tööalaselt karistada saanud. Nimelt võtnud ta ülikoolile oma võimupiire ületades rahalisi kohustusi. Tõsi, see juhtus tükk aega tagasi ning toonase käskkirja avaldamisest ülikool keeldub.

Tartu Ülikooli haldusdirektor Riho Illak ei mäleta, mille eest ta mõni aasta tagasi ülikooli rektorilt käskkirjaga noomituse sai, ning nimetab ülikooli kinnisvaramüüki hädatapuks.

Illakut pole intervjuuks lihtne tabada: Tartusse kokkulepitud kohtumisele mees ei ilmugi, telefoni teel rääkida ei tihka. Küsimustele nõustub vastama alles e-kirja teel ning siiski ei saabu vastused mitte "homme", nagu mees esialgu lubab, vaid päevi hiljem. Ühtlasi pakub Illak siis ajakirjanikule võimalust Tartus ikkagi kohtuda: vaataks koos ka ülikooli kinnisvara.

Järgneb lühendatud variant intervjuust Illakuga. Intervjuu täispikka versiooni saab lugeda Äripäeva veebist.

Minu käsutuses ei ole kahjuks tollaseid dokumente, kuna valdav osa läks koos äriühingu müügiga uuele omanikule üle ja ma ei mäleta kõiki asjaolusid ja detaile. Ehk peaks küsima selleaegse rektori käest!? Ega mina ennast käskkirjaga karistanud.

Ülikool selgitas oma vastuses riigikontrolli aktile põhjalikult, miks ülikool ei pea otstarbekaks kehtestada reegleid kinnisvara võõrandamisele. Kehtinud eluruumide võõrandamise kord (kehtis mai 2000 kuni november 2005) oli mõeldud ülikooli eluruumides elavatele üürnikele, leevendamaks ülikooli erastamiskohustuse puudumist madalamate müügihindadega.

Kedagi ei ole vaja välja selgitada. Ülikoolis teab igaüks oma töökohta ning töökohustusi ja on hästi teada, kelle töö on riigihangete korraldamine ja ettevalmistamine. Ja need inimesed on töökad, targad, tublid, lojaalsed ja seaduskuulekad.

Riigihange pole mingi mäng, et trihvaa kinni - trihvaa lahti! Ülikool tunnistas ju edukaks ainsa vastavaks tunnistatud pakkumise. Samuti oli kõikidel pakkujatel võimalus hankemenetluses tehtud otsuseid kahel korral vaidlustada (pakkumise kutse dokumentide vaidlustamine ja edukaks tunnistamise otsuse vaidlustamine) - seega pakkujad ei leidnud, et oleks nende õigusi rikutud.

Müügi puhul ei ole tegemist ju vähempakkumistega, vaid kes aga rohkem pakub, see ka vara omandab. 100 protsendil juhtudel, kui osaleja on avaldanud soovi osaleda ümbrikute avamisel, on seda soovi ka arvestatud ja pakkuja ümbrikute avamisele kutsutud. Valdavas osas pole seda soovi olnud ega seda võimalust kasutatud.

See oli Tartu Ülikooli nõukogu otsus ja minust oleks taktitu ülikooli kõrgeima kogu otsuseid kommenteerida.

Need on teie oletused! Fakt on see, et ülikooli kasutuses olnud hooneosad lagunesid juba aastaid, ülikoolil puudusid igasugused vahendid nende kordategemiseks.

Ma tahaks väga küsida, miks ikkagi ülikool oli sunnitud aastate jooksul oma vara müüma!? See kinnisvara müük on olnud ikka nagu hädatapmine, et mõnedki lagunevad õppehooned saaks hädapärast remonti ja hooldust.

Ma ei kavatsegi Neinar Seliga vaidlusse asuda. Pealegi pole ta mingi kinnisvaraekspert.

Kust te võtate, et mu oma ärisid ei ole olnud! On olnud küll, ja väga edukadki! Eramule pandud hüpoteek katab ka korteri laenu. Tallinna korteri ostsin Hansa Liisingult ja Tartu korteri Vallikraavi Kinnisvaralt. Tartu korter oli enne ostu olnud mitmeid aastaid sõjakooli välismaalasest ohvitseri käes rendil ja nägi välja nagu välistaap. Minul tuli seal korteris alustada remondist. Aga asukoht on hea ja seetõttu tasus pingutus ennast ka ära.

Korterid olen ostnud selle hinnaga, millega nad tol hetkel vabamüügis olid.

Tartu ehitusfirma Rand & Tuulberg, mida on nimetatud ka ülikooli ehitusosakonnaks, on üks peamisi ülikooli suurte objektide ehitajaid.

Ka Ranna & Tuulbergi osalusega projekteerimisfirma RTG Projektbüroo on ülikooli suuremate projekteerimistööde taga.

"Selgitada välja isikud, kelle toimingud oluliselt kitsendasid ülikooli võimalusi 2005. aastal Ujula 4 spordihoone projekteerija otsimisel teha otsust endale kõige soodsama pakkuja kasuks," seisab sõna-sõnalt riigikontrolli auditis.

Konkursil osalenud ASi Meistri Projekt (endise nimega Randväli & Karema) juhatuse liikme Holger Karema meenutusel jäi kogu ülikoolipoolsest asjaajamisest meelega venitamise mulje.

"See polnud praad ega magustoit, vaid asi, mida veel kuus tundi hiljem ikka mälud suus," sõnab Karema, kelle firma loobus ülikooliga asju ajamast.

Projekteerimistöö saigi endale RTG Projektbüroo ja 111 miljoni kroonise ehitushanke võitis hiljem Rand & Tuulberg.

Ülikooli poolt 2006. aasta kevadel tellitud ekspertiis märkis Ujula 4 projektis mitut suurt viga, mida projekteerija parandas ka veel pärast seda, kui ülikool oli ehitajaga lepingu sõlminud. Ka selgus ehitustööde käigus, et ehitajal puudusid tehnilised võimalused mõne töö tegemiseks nii, nagu need olid projekteerija poolt algselt kavandatud, ning sellest tingitud projekti muudatuse tõttu kallinesid tööd enam kui miljoni krooni võrra.

Ka ärimees Rein Kilgil on õnnestunud teha ülikooliga tehinguid, mille kasulikkus ülikooli vaatevinklist on küsitav.

Nii ostis Kilgile kuuluv OÜ Elikante 2003. aastal osa ülikooli peahoone kõrval asuva kohviku rentnikust OÜ Vana Kohvik. Vaid aasta varem oli Ehitusfirma Rand & Tuulberg teinud hoones üle viie miljoni krooni maksma läinud remondi. Osaühing müüdi koos ülikooli ees oleva võlaga ning selle maksmiseks koostati maksegraafik. Kaks ja pool aastat pärast müügitehingut oli Elikante võlgu veel 967 248 krooni. Riigikontrolli arvates ei ole kuidagi põhjendatud, et ülikool krediteerib äriühingut ilma selle eest tasu küsimata.

Kilk on varemgi ülikooliga äri ajanud. Tartu linn võõrandas 90ndate lõpul ülikoolile tasuta kolm hoonet Tartu kesklinnas, et ülikool saaks sinna ehitada ühiselamud. Ülikooli 15 asuva hoone müüs ülikool aga mõni aasta hiljem 240 000 krooniga Kilgi Elikantele. Kaks aastat hiljem müüdi Küütri 4 hoone. Jällegi oli ostjaks Elikante ning hinnaks vaid 150 000 krooni. Viimase tehingu pärast on ülikooliga pahandanud ka riigikontroll.

Ülikooli esindaja sõnul olevatki olnud ainult kaks võimalust: kas nõustuda Elikante pakutud hinnaga või jätta hoone müümata. Müüa oli aga vaja, sest ülikoolil ei olnud raha maja renoveerimiseks vastavalt muinsuskaitse nõuetele. Küütri 4 turuväärtuseks arvati samal ajal aga müügihinnast mitu korda suuremat hinda: vähemalt 480 000 krooni.

Ülikooli 15 maja puhul pidi Tartu linnavalitsus aga tasuta ära antud majale veel pealegi maksma. Nimelt pidi linn leidma uued elamispinnad maja elanikele, kuid üks elanik soovis korterit erastada, minnes vaidlusega välja kuni riigikohtuni. Viimane mõistis talle linnalt kahjutasuna välja 450 000 krooni.

Ka Ihaste hotelli omanikuna tuntud Meelis Tomberg on olnud ülikooli äripartner. Tomberg võttis 1997. aastal kümneks aastaks rendile Narva mnt 25 ja 27 asuvate ühiselamute alused kohviku- ja sööklaruumid. Siis pikendati rendilepingut 25 aastale. 2000. aastal müüs ülikool aga ruumid Tombergi firmale Berg Hotellprojekt maha. Müügipõhjendus: rendilepingud polnud ülikoolile soodsad.

2001. aasta suvel müüs ülikool maha Mõisavahe 65 asunud poolelioleva kortermaja. Selle ostab 201 000 krooni eest Tombergi osalusega Fores-Mi. Kaks kuud hiljem saab maja omanikuks Tombergile kuuluv Berg Hotellprojekt ning kuu aega hiljem hakatakse juba kortereid maha müüma. Korteriostjate seas on ka tollane rektor Aaviksoo.

Järgmine tehing ülikooli ja Tombergi vahel toimub 2003. aastal, kui ülikool müüb Emajõe-äärse Ranna tee 1 kinnistu 3,7 mln krooniga ASile Colordia. Nüüdseks on kinnistule kerkinud seitse kortermaja, kokku 125 korteriga. "Me ei saa uue korteri ostjale küll pakkuda merevaadet, kuid endast parimat andes suudame selle asendada maalilise vaatega Emajõele," seisab firma kodulehel projekti tutvustavas tekstis.

Kõikide nende otsustega on vähem või rohkem olnud seotud ülikooli varahaldur Riho Illak.

Tartu ettevõtja Neinar Seli sõnul nimetatakse Tartus ülikooli hämaraid kinnisvaratehinguid avalikuks saladuseks. "Siseministril tasuks korruptsioonitehinguid otsima minna just sinna, siis saaks ühest kohast kogu vabariigi korruptsioonikvoodi kätte," ütleb ta.

Tartu Ülikoolis kinnitab eelarve ning võtab tähtsamaid otsuseid vastu ligi poolesajaliikmeline nn suur nõukogu. Muu hulgas on nõukogu otsustada kõik kinnisvaraga toimuvad tehingud.

Kuid nagu räägivad nõukogu istungitel viibinud inimesed, käib näiteks kinnisvaraküsimuste otsustamine selliselt, et haldusdirektor Riho Illak vuristab päevakorrapunkti ette ning nii see ka kinnitatakse.

Nõukogu saab paki paremini või halvemini vormistatud pabereid, kuid sisulist arutelu tehingute otstarbekuse üle ei toimuvat.

"Üsna paljude küsimustega on nii. Nõukogul on vaja palju asju otsustada. Ei saaks aga öelda, et kinnisvaraasjade otsustamine väga erineks teistest otsustamistest," ei pea nõukogu liige professor Jaanus Harro Illaku päevakorrapunktide otsustamist siiski kuidagi teistmoodi olevaks.

Küll on teada, et ülikoolis on vaadatud, kui paljud nõukogu liikmed avavad neile enne istungit elektrooniliselt saadetud materjalid, ning sellest on nähtunud, et paljud nõukogu liikmed ei suvatse materjale lahtigi klikkida.

Viis, kuidas ülikool müüb oma vara, on alati tekitanud küsimusi konkursil osalejates ja neil kaotajates.

Kolme aasta eest müüs ülikool Konguta vallas Vellavere külas asuva välibaasi kinnistu 215 000 krooni eest ülikooli haldusosakonna juhataja Ahto Kallioni tütre elukaaslase osalusega osaühingule Villaare. Kinnistu väärtuseks on väike järveke ning saun selle kaldal. Möödus paar aastat ja kinnistu liikus Kallioni tütre nimele ning sellele on seatud 1,5 miljoni kroonine hüpoteek.

Mis siis sellest, võiks küsida. Konkurss toimus ning võitja pakkus tervelt 2300 krooni rohkem kui teiseks jäänu. J.o.k.k.

Kuid inimesed räägivad imelugusid ülikooli konkurssidest. Kahtlustatakse, et ümbrikud avanevad juba enne ametlikku avamist.

Erametsa Halduse OÜ omanik Margus Kübar meenutab osalemist Puiestee tn 43 asuva endise kergejõustikumaja müügi enampakkumisel.

"Olen osalenud paljudel oksjonitel, kus kõik osalejad kutsutakse kokku ning nende juuresolekul siis avatakse ümbrikud," räägib ta. "Tuleb tõdeda, et mulle ei meenu ühtki korda, kus oksjoni tulemusest saan teada niimoodi, et lihtsalt helistatakse ja teatatakse, et teie kahjuks seekord ei võitnud."

Kübar kuulis Puiestee 43 hoone müügioksjonist juhuslikult oma sõpradelt-tuttavatelt, mitte ei lugenud müügikuulutust ametlikest teadaannetest. "Ausalt öelda ei uskunud ma tookord juttu, et omanik on juba ette teada, ega usu seda praegugi, sest ülikooli varaga ei saa ju nii lugupidamatult käituda," ütleb ta.

Ettevõtja imestab siiani, et oksjon korraldati jõulude ja uusaasta vahelisel ajal. "Sel ajal enamik inimesi ja ettevõtteid ju puhkavad ning võib-olla ei jälgi eriti pingsalt teadaannetes kuulutusi," sõnab Kübar.

Küsin ülikooli haldusosakonna juhilt Ahto Kallionilt ja haldusosakonna arvestustalituse juhatajalt Erki Tammelt, kuidas saab nii enampakkumist korraldada. Vastust tuleb pikalt oodata.

"Kui ta oleks tahtnud osaleda, oleks ta võinud seal olla. Otseselt me pole takistanud osalemast," hakkab Kallion lõpuks rääkima.

"Head asja pole me müünud, kõik on olnud saast, mis nõuab suuri investeeringuid," jätkab ta ülikoolile kuulunud kinnisvara müügist laiemalt rääkides.

Erki Tamm toob kaustiku, kust leiab: "Võitja tegi pakkumise 27. detsembril, ülejäänud 29. detsembril. Eelnevalt hinnati hoone 1,4 miljoni peale. Võin kinnitada, et kõik pakkumised tehakse koos lahti."

Kuidas siis kinnisvara müügi puhul praktika on, kas kutsute osalejad ümbrikute avamise juurde või mitte?

Tamm kogeleb väheke: "…kui on tahetud tulla… pole me keelanud."