Hea, kui pea viib raha välja

Ettevõtjad on hakanud oma ettevõtete aktsiakapitali vähendama. Hulganisti ja suurtes summades. Loomulikult on massiline aktsiakapitali vähendamine eelkõige ettevõtjate vahetu reageering tulevast aastast kehtima hakkavatele muutustele ettevõtete tulu maksustamisel. Ükski arukas ettevõtja ei tohi ju kunagi unustada maksude optimeerimist ei lühi- ega ka pikaajalises perspektiivis. Aga kas see on kogu tõde või on siin varjul ka teised allhoovused, mille tõttu me ei või toimuvasse sügava filosoofilise rahuga suhtuda?

Kui maksuseaduse muutmine oleks ette võetud mullu või veel varem, oleks tõepoolest võinud muutustega kaasnevate aktsiakapitali vähendamise teadete peale õlgu kehitades öelda - nii peavadki toimima ettevõtted, kel aktsiakapitali ülemäära. Ja sellisest järeldusest oleks piisanudki. Kuigi nüüdki on kindel, et ettevõetavad aktsiakapitali vähendamised on põhjustatud uuest maksustamise korrast, võivad selle taga olla ka nt finantsraskused, soov äri Eestist välja viia või veel midagi muud.

Kahjuks ei saa me kunagi teada, kuidas oleks needsamad ettevõtjad, kes praegu on aktsiakapitali vähendanud miinimumini, reageerinud seadusemuudatustele siis, kui seaduse jõustumisel oleks majandus kasvanud kiires tempos, kuid mingeid erinevusi võib siiski eeldada.

Eesti majandusel ei lähe praegu kõige paremini. See aga tähendab, et peaks olema ka selliseid ettevõtteid, kes on üsna kõvasti löögi all või kes kahtlevad Eestis äri jätkamise otstarbekuses.

Esmaste andmete järgi oli tööstustoodang mais 9% väiksem kui mullu mais, kinnisvaraturg maas ja transiidisektor üksnes aastataguse vari ning ettevõtete hoiuste kogumaht pankades kahanenud mitme miljardi krooni võrra. Samas viitab eraisikute jõuliselt kasvanud hoiuste maht allasurutud või edasilükatud nõudlusele ja tarbija ebakindlusele.

Aktsiakapitali väljavõtmise juures ei olegi kõige olulisem, kui paljud neist on maksude optimeerijad, raskustes või pankrotiks valmistuvad ettevõtjad. Pealegi on see protsessi enda seisukohalt juba möödanik. Nüüd tuleks vaadata ette ja mõelda muu hulgas ka järgmistele probleemidele.

Esiteks, kuidas oleks võimalik nende sadade miljonite, mis välja võeti, edaspidise kasutamise otsuseid mõjutada Eesti arengule soodsas suunas. Teiseks, kui õigesti rahandusministeerium on prognoosinud tulumaksuseaduse muudatuste mõju eelseisvate aastate maksulaekumistele. Ja kolmandaks - millises ulatuses on ettevõtete käitumine aktsiakapitali vähendamisel olnud ratsionaalne ja millises ulatuses emotsionaalne.

On ju see ettevõtjate ratsionaalse ja emotsionaalse käitumise probleem majanduspoliitika kujundamise suurimaid keerukusi. Kuigi ärimehed on kained arvutajad ja kõva südamega tegelased, ei erine nende aju keemia siiski kuigivõrd tavalise inimese omast. See aga tähendab, et kui aktsiakapitali vähendamiseks lahti läheb, teevad seda ka need, kel selleks mingit vajadust ei ole - teevad igaks juhuks, sest teised on nii teinud.

Inimene on ju ikkagi ühiskonnas toimetav olend ja teda mõjutavad kaaslastelt saadud signaalid tihti rohkem kui range turuinfo. Seetõttu on õigeaegsete ja asjakohaste emotsionaalsete signaalide andmine turuosalistele vajalik, eduka majanduspoliitika üks oluline osa.

Ka tasakaalus oleval turul võib psühholoogilistel põhjustel toimuda olulisi häireid. See tähendab, et poliitikute ja arvamusliidrite osa võib keerulistes oludes osutuda küllalt suureks. Kui tahame raskustest samal ajal teiste maadega välja tulla, ei pea me mõtlema ainult majanduslikule, vaid ka ettevõtjate ja tarbijate emotsionaalsele tasakaalule.

Praegu on halvim ükskõikselt kuulutada, et uppuja päästmine on tema enda asi. Vanade riikide valitsused räägivad algatustest mitte ainult valimiste pärast, vaid ka mõjutamaks turuosaliste mõttemaailma, mis omakorda hakkab avaldama mõju kogu arengule. Meie puhul raskuste ületamise kiirusele.