Korralik krohv kestab enam kui pool sajandit

Artikkel

- Uudised
- Siim Sultson
- 3. august 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Korralik krohv kestab enam kui pool sajandit
"Krohvi värvidest tasub Eesti oludes vältida tumedaid toone - need hakkavad päikese käes paisuma," hoiatab Deckol Ehitus OÜ juhataja Rain Sirp. Heledamad toonid lisavad põhjamaistes valgusvaestes oludes heledust ning vähendavad sügissüngust.
SIA Caparol Baltica Eesti filaali juhataja Jaan Vikat osutab, et see kehtib vaid soojustuskihi krohvimisel. Päikese käes kiirelt kuumenev tume kiht ei saa siis soojust kuhugi juhtida ja päikese kadumisel tekivad krohvi mikropraod.
Krohvidest kasutatakse välistingimustes põhiliselt hõõrdkrohvi, pritskrohvi, terrasiitkrohvi. Kui esimene on tihti ka aluskrohv, siis teine ja kolmas on valdavalt viimistluskrohvid. Pritskrohvi seina loopimisel peab segu olema vedelam ja kiht õhem, siledakshõõrumine jääb ära. Muidu ilusa pritskrohvi hooldus on tülikas. Et pind on üsna poorne ja kare, koguneb aja jooksul sinna tolmu.
Eksklusiivseim on terrasiitkrohv, mis oma esinduslikkusega avaldab muljet üle seitsmekümne aasta vanustel hoonetelgi. Kuna tegemist on ühe kallima liigiga, ei hakatud suurtel kortermajadel seda hooviseintele raiskamagi. Terrasiitkrohvi puhul jääb hõõrumine ära. Siledus saadakse erilaua või kindaga surudes. Iseloomuliku välkleva mulje loob sissesegatud graniitpuru.
Enne maja krohvima asumist tuleb veenduda, et katus oleks terve ja vihmaveetorud ei laseks vett läbi. Krohvi suurim vaenlane on vesi. Teiselt poolt peab krohv olema isehingav - laskma seina niiskust välja ning isemärgumisel suutma ka kuivada.
Kõige tugevam on mineraalne krohv, mida Sirp soovitab madalama hinna ja tugevuse tõttu. Seda on lihtsam hooldada, võrreldes näiteks polümeerkrohviga, mille materjal tõmbab ligi tolmu ning ajapikku tuhmub. Samas näiteks silikoonkrohv ei lase veel imenduda, see jääb pinnale piiskadena.
Vanasti krohviti põhiliselt lubisegudega. Lubikrohv jätab oma arhailisuses näha ka meistri käekirja. Lubisegude eelisteks on hingavus ja elastsus. Miinusteks aga aeglane kivinemine ja üsna nõrk pinnatugevus. Selle parandamiseks lisatakse segudesse tsementi, mille tulemus on lubitsementkrohvid. Viimaste valik on suurem, neid valmistatakse paksemate täitekihtide tegemiseks. Ka on sellised materjalid saadaval toonitud viimistluskrohvidena.
"Kunagi ei tohi panna tugevamat, suurema tsemendisisaldusega ja tihedamat krohvikihti nõrgemale kihile," hoiatab Sirp. Tihe kiht ei võimalda seinal kuivada ja sisse jääva niiskuse tõttu võib lagunemise märke näha juba paari talve möödudes. Korralik krohv kestab seinal ilma vigadeta üle poole sajandi, lisab Vikat.
Dekoratiivkrohvide värvivalik on väga lai. Ka on nende struktuurivalik suur: alates millimeetrijämedusest hõõrdkrohvist viiemillimeetrise struktuurkrohvini.
Dekoratiivkrohvidega saab rõhutada hoonet ka arhitektuuriliselt. Näiteks esimesel iseseisvusperioodil rõhutati funktsionalistlike majade akende vahelisi linte liikumismulje huvides tumedama krohviga.
Hetkel kuum