Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tiik pakub jahutust ja ilu terveks suveks
Nõukaajal oli tiigi tegemine lihtne. Tegid tuttavale kopa- või buldooserijuhile pudeli-kaks kangemat välja ja vähemalt mingisuguse augu said sa oma majapidamise juurde kindlasti.
Eriti populaarne oli tiigi olemasolu meie lõunapiirkondades. Võrumaal pidi järve puudumisel sauna lähistel mingi väike veesilm kindlasti olema. Seal kandis tuleb ka tänapäeval aeg-ajalt uusi veesilmasid juurde, vähemalt paari suurema tiigi rajamist õnnestus mul suvisel Võrumaa-sõidul silmata.
Loomulikul on sealse kandi üks eeliseid ka looduslikult sobivad pinnavormid: süvendad mõnda orukest pisut ja ongi veesilmale kena ase olemas. Kindlasti ei saa aga enam ainuüksi vedela valuutaga hakkama, tänapäeval kulub korraliku veekogu rajamisele kümneid tuhandeid kroone.
Sisemaal, kus maapind suhteliselt sile, annab kaevatava tiigi ümbrust kujundada väljatõstetava pinnase ning haljastuse abil.
Kui väljatõstetud muld ja savi lihtsalt ühte suurde hunnikusse kuhjata, pole sellest ilmselt suuremat abi, kui see, et lastele tekib koht, kus talvel suusatamas-kelgutamas käia.
Unustada ei tohiks ka ohutust. Järskude kallastega ja kohe sügavaks minev veekogu on ohtlik lastele.
Kui tiiki ka supluseks tarvitada tahetakse, siis võiks olla see ikkagi aeglaselt sügavamaks minev ning võimalus kaldale tagasi pääsemiseks peaks lihtne olema.
Veekogu haljastamisega pole ka suuremat muret, veetaimed kipuvad meie tiikides tavaliselt rohkelt vohama, mitte kiduma.
Samuti annab valge vesiroos veekogule oma õite ja veepinnal hõljuvate lehtedega kauni väljanägemise.