Krematistika vs ökonoomika

Antiik-Kreeka filosoof-idealist Platon elas anarhiale kalduvas ja demokraatiale pürgivas Ateenas ligi 2400 aastat tagasi. Vastuseisuks rahutu aja kaosele töötas ta välja oma riigiteooria. Inimese hing koosneb kolmest osast - mõistuslikkus, kärsitus ja ihalus.

Platoni ideaalriigis vastab kolmele hingeosale kolm osist või komponenti. Riigi eesotsas seisavad valitsejad-filosoofid, kelle hinges peab valitsema tarkus, nii et nad saavad oma rasket ülesannet täita kogu riigi kasuks.

Aristoteles õppis 20 aastat Platoni akadeemias. Aristotelese arvates käsitleb majandusteadus üksnes kodumajapidamist, poliitika aga riiklikku elukorraldust. Aristoteles kuulus Ateena demokraatide hulka, kuigi arvas, et demokraatia on kõige kulukam viis riiki valitseda.

Aristoteles süstematiseerib majandusnähtusi põhjalikumalt kui Platon ja asetab mõistele oikonomia (ökonoomika) vastu termini krematistika. Kui ökonoomika uurib rikkust kui kasulike asjade kogu (tarbimisväärtust) ja nende soetamist, siis krematistika käsitleb rikkust kui raha ja selle hankimist, s.o rahamajanduslikku kaubaringlust. Rikkuse jagamine kaheks liigiks on Aristotelese majandusõpetuse nurgakivi. Krematistika erineb ökonoomikast selle poolest, et selles on rikkuse allikaks käive ja ringlus, mis viib rikkuse kuhjumisele. Kaupmehed ja liigkasuvõtjad tekitavad rahast uut raha ja seda peab ta ebaloomulikuks.

Seega on ökonoomika, kus raha kasutatakse väärtuse mõõduna ja vahetusvahendina, Aristotelese arvates loomulik. Krematistika raha kasutamine väärtusena, mis sünnitab ringluses uut väärtust raha vormis, aga ebaloomulik tegevus. Siinkohal tuleks meenutada, et rahana käsitletakse täisväärtuslikku raha, nt vastava väärismetalli kaalukogust.

Tänapäeval on virtuaalrahamajandus reaalmajandusest suuresti lahknenud. Majandus on üha vähem juhitav raha abil, sest nn rahakandjate (nearmoney) küllus võimaldab alati raha sisse- ja väljavoolu.

Väikeriigid, kes tahavad säilitada oma kultuurikeskkonda ja elulaadi, ei saa lubada endale avatud turumajandust, vaid peavad rakendama riiklikke piiranguid. Seda õpetas inimkonnale kolmveerand sajandit tagasi ülemaailmne majanduskriis, mille kogemusest arendati välja sotsiaalse turumajanduse õpetus. Eestis õitsev lausliberaalne majanduspoliitika ei ole tänapäevaselt euroopalik; küll on see aga vägagi krematistlik.

Autor: Vello Rekkaro