Venemaa abi väikerahvaile

Kolmandat päeva käib Venemaa täiemõõduline sõda Gruusia vastu. Gruusia president Mihheil Saakašvili planeeris asja ametlikultki vormistada ja kuulutada riik Venemaaga sõjaseisukorras olevaks, kuid sellest loobuti ähmasema formulatsiooni kasuks.

Venemaa viitab 1992. aasta kokkulepetele. Vene poole argumendid on nõrgad, sest 1992. aasta kokkulepe pole tegelikkuses kehtinudki ning seda osalt ka Venemaa tegevuse tõttu. Vaevalt kokkuleppe põhiprintsiip - kolmepoolne rahuvalve Lõuna-Osseetias - praegu Venemaad rahuldaks. Venelased räägivad hoopis Gruusia "interventsioonist". Seejuures tunnistab ka Venemaa, et Lõuna-Osseetia on Gruusia territooriumi osa. Interventsioon aga on ühe riigi sekkumine teise riigi siseasjadesse. Et ükski ÜRO liikmesriik pole Lõuna-Osseetia iseseisvust tunnustanud, ei saagi ÜRO julgeolekunõukogu mingit Venemaale vastuvõetavat seisukohta võtta.

Venemaa on põhjendanud oma interventsiooni Gruusiasse toetusega osseedi rahvale ning süüdistanud Gruusiat genotsiidis. On ilmne, et Vene väed on tapnud rohkem tšetšeeni tsiviilisikuid, kui Gruusia väed osseete.

Mis tingimustel aga on Venemaa nõus kaitsma väikerahvaid? Esimene tingimus näikse olevat, et nad peavad kirjutama vene tähtedega. Venemaa abiga on jõutud Abhaasias selleni, et 2003. aastal elas Abhaasias 200 000 grusiini vähem kui 1989. aastal. Tatarlastel keelas Venemaa riigiduuma 2002. aasta novembris aga ladina tähtede kasutamise.

Teine tingimus on, et nad peavad rääkima vene keeles: Vene meedia on viimastel päevadel mitu korda Mihheil Saakašvilile ette heitnud ingliskeelsete kõnede pidamist.

Ja küllap on kolmas tingimus, et neid peab saama kaitsta relvajõudude abil. Rühm osseedi haritlasi kirjutas 2005. aastal Venemaa koosseisu kuuluva Põhja-Osseetia parlamendile kirja, milles väideti, et rohkem kui pooled osseetidest ei oska oma emakeeles lugeda ega kirjutada. Kirjas paluti võtta kiireid meetmeid, et päästa osseedi keel hävingust. Kahjuks ei tea ma, mida on pärast seda olukorra parandamiseks ette võetud. Sama seltskonna teises kirjas toodi eeskujuks marikeelset raadiojaama, mille sarnane tuleks ka osseetidele luua.

Kevadel Helsingis toimunud Soome-Vene kodanikefoorumil hoiatas üks inimõiguslasest jurist rahvaste õigustest kõnelemise eest, sest see viivat lõppkokkuvõttes ikka ja alati aarialaste õigusteni. Ent kui kõneleme väikerahva õigusest kõnelda-kirjutada oma emakeeles, ei vii see kunagi genotsiidini. Küll võib inimeste rahvuslikku kuuluvust tuua igasuguse vägivalla ettekäändeks. Selle allikad on aga hoopis teised.

Teine maailmasõda algas tegelikult 1938., mitte 1939. aastal. Pärast Anschlussi Austriasse asus Hitler kaitsma Sudeedi sakslasi, rahvuskaaslasi Tšehhoslovakkias. Viis kuud pärast seda, kui Lääs Neville Chamberlaini isikus Hitlerile vabad käed andis, vallutas ja likvideeris Hitler Tšehhoslovakkia riigi.

Venemaa räägib praegu samuti Vene kodanike kaitsmisest, kuid samas teatab, et ei saa aktsepteerida Saakašvilit läbirääkimiste partnerina ja sisuliselt nõuab valitsuse vahetamist. Kuigi Lõuna-Osseetia on juba tema kontrolli all, jätkab Venemaa sõjategevust.

Loomulikult pole olukorrad 1938 ja 2008 päriselt võrreldavad: Venemaa ei ole veel nii tugev kui Saksamaa seitsekümmend aastat tagasi. Kuid Gruusia küsimuses järeleandmine mõjuks revanšimeelsele Venemaale samuti nagu Müncheni leping 1938. aastal Saksamaale. Venemaad tuleb ohjeldada, kui soovitakse vältida hullemat.

Autor: Andres Heinapuu