Gruusia ja Venemaa viie-päeva-sõja allhoovustest

Gruusia on provokatsioon. Provokatsioon ja takistus Venemaa ambitsioonidele. Kui külm sõda lõppes, tundus meile, et võitnud on kogu maailm. Vladimir Putin tolle seisukohaga päri ei ole. Venemaa presidendi toolile jõudes teatas ta, et külma sõja lõpu kõige innustavam tagajärg ehk Nõukogude Liidu lagunemine on XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Kremli võimuritele tähendas sovetiimpeeriumi kokkuvarisemine Venemaa allakäiku. Maailm muutus ühenabaliseks ja tõstis nende rivaali USA ülbitsevaks hegemooniks. Venemaalt rööviti ta rahvusvaheline positsioon. Suur riik jäi põdema oma kaotusi idapoolses Euroopas ning Baltimaadel.

Kuni päratud nafta-, gaasi- ja alumiiniumimaardlad andsid uut hingamist. Moskva käitumine ning retoorika teisenesid rõhutatult väljakutsuvaks ning ähvardavaks. Põhjust ei ole raske mõista: Venemaa praegused valitsejad on nõuks võtnud taastada deržava. Maailm on taas muutumas multipolaarseks. Niisiis peab nende nelja-viie keskuse hulka, kus otsustatakse planeedi olevik ja tulevik, pääsema täissõnaõigusega ka Moskva.

Iseenesest ei ole suure riigi tahtmises olla suurriik midagi eriskummalist. Siiski tunnevad paljud, eriti Venemaa lähiümbruses, tõsist pelgu. Verised sündmused Gruusias näitasid, et "riiklike huvide" defineerimisel ning realiseerimisel ei kammitse kolossi miski.

Venemaa elab minevikus. Kogu too atribuutika, millega Putin, Medvedev ja nendemeelsed tahavad Venemaad vägevaks, võimsaks ning kardetuks teha, pärineb ajast, mil valitsesid tsaarid ja kompartei peasekretärid. Tugevama õigus, mõjusfäärid, riigihuvi ülemuslikkus mis tahes kokkuleppest, naabrite nõrgestamine, erioperatsioonid kunagistel sõltlasterritooriumidel - eks tule tuttav ette. Nagu ka vajadus muskleid näidata. Kord ähvardab Kreml keerata kinni (ja keerabki päevaks-paariks) kraanid Euroopasse suunduvatel gaasi- ja naftatorudel. Siis aga võtab pommituslennukite ning raskerelvadega ette karistusekspeditsiooni "rahu kindlustamiseks" naaberriigis.

Ajaloo prügikastist on välja õngitsetud õõvastav kinnitus, millega Moskva on viimastel aastatel korduvalt Balti riike hoiatanud. Nimelt olevat Venemaal "õigus", kui mõnes riigis satub ohtu VF-i kodanike elu ning au, vahele segada ja neid päästma minna. Seejuures otsustab Moskva üksi, kes on kus ohus. Ja sedagi, missugused abinõud tarvitusele võtab. Ka sõjalist sissetungi ei välistata.

Ei välistatudki. Gruusiale tungiti kallale, et kaitsta Lõuna-Osseetias elavaid Vene kodanikke.

Pöörame ajalooraamatute lehekülgi. Natsi-Saksamaa alustas välispoliitilist ekspansiooni sissemarsiga demilitariseeritud Reinimaale ja Austria liitmisega. Järgmisena võttis Hitler ette Tšehhoslovakkia. Kahe maailmasõja vaheline Tšehhoslovakkia oli multietniline riik. Tšehhide ja slovakkide kõrval elas seal üle kolme miljoni sakslase, suurem osa riigi lääne- ja edelaosas Sudeedimaal. Sestap asus Reichi propagandamasin taguma ühte rauda: Berliin on mures kaasmaalaste pärast neile vaenulikus riigis. Veri on paksem kui vesi.

Tõsi, sudeedisakslaste pärast ei tarvitsenud Hitler suurtükke paukuma panna. Suurbritannia ja Prantsusmaa loovutasid nad kurikuulsa Müncheni lepinguga. 1938. aasta oktoobris ühendasid natsid Sudeedi alad "emamaaga". Pool aastat hiljem likvideeriti jäänuk-Tšehhi lõplikult. Poolale kallaletungi ettekäänete hulgas rõhutas Hitler nii vajadust laiendada "Saksa eluruumi" kui ka kohustust kaitsta piiritaguseid kaasmaalasi.

Need sünged mõtted ja ajaloolised kõrvutused tulid tahes-tahtmata ka paljudele Euroopa poliitikutele ning kommentaatoritele. XXI sajandi väljavaated ei ole roosilised. Siiski võime olla kindlad, et meie uus sajand ei aktsepteeri agressiooni õigustusena teise riiki vabatahtlikult elama asunud või jäänud kaasmaalaste kaitsmist.

Mis riik see on, kus valitsejad kopeerivad üks-ühele natside jultunud demagoogiat ja võikaid käitumismalle? Kus küüniliselt teatatakse: meil on õigus tulla tankide, rakettide ja lennukitega. Õigus seal, kus asjad ei lähe meie tahtmist mööda, oma seadused ning kord maksma panna.

Viie-päeva-sõda on läbi. Kas pöördumatult? Kes seda teab. Rohkem kui kakssada aastat Venemaa jaga-ja-valitse ülemvõimu on sinna kanti külvanud palju vaenu- ja kurjuselilli. Need õilmitsevad Ees- ja Taga-Kaukaasia mäenõlvadel ning orgudes.

Kas verised augustipäevad avasid eurooplaste ja ameeriklaste silmad? Kas arutud tapatalgud olid hädavajalik õppetund venelastele ja grusiinlastele - tõdemiseks, et nõnda nagu siiani, edasi minna ei saa ega tohi? Taas teame vaid, et suuri lootusi pole põhjust hellitada. Maailm ei ole paraku kuigi õpihimuline.

Ent puudub ka põhjus mustaks masenduseks. Vastutustundetult käituvad kõik, kes rahvast hirmutavad. Vene karu ei ole tulemas, ei ihu küüsi, et Eestile kallale karata. Uskugem oma presidenti: "Eestit kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaad ei ähvarda otsese välisagressiooni oht. Meie inimesed ei pea kartma ega tundma end ohustatuna."

Küll aga peame valmis olema. Venemaal ei ole täna ega homme seda sõjalist jõudu, et alustada vaenutegevust NATOga, olgu või kompavat proovisõda. 2004. aastast on meie olukord põhimõtteliselt muutunud. Iga mees ja naine teadvustagu seda.

Ja mõistku, et olgugi põhiseadus Eesti iseseisvust ja sõltumatust aegumatuks ning võõrandamatuks kuulutades julgustav, on seal kirjas vaid sõnad. Põhja-Atlandi leping annab võimaluse sõnad teoks muuta. Meid ollakse nõus aitama ühel tingimusel: kui me ise näitame üles selget tahtmist ennast kaitsta.

Niisama lihtne see ongi. Me ei saa endale kunagi sajaprotsendilist julgeolekutagatist. Aga tõenäosus langeda rünnaku ohvriks on seda väiksem, mida tõsisemalt võtavad meid liitlased - ja võimalik kallalekippuja.

Autor: Enn Soosaar