Mihheil Saakaðvili: Karismaatiline mägede poeg

Väinu Rozental 15. august 2008, 00:00

Kas Gruusia riigipea käitus antud olukorras hulljulgelt või vastupidi aralt? Milline inimene Saakaðvili üldse on? Naiivne katse saada Gruusia presidendi lähedaste või mõne tema sõbra kontakti jookseb juba eos liiva.

"Ma pean ajakirjanikke suurteks sõpradeks - mu tütar on samuti ajakirjanik - ja olen ajakirjanikke püüdnud alati aidata nende raskes töös," alustab Gruusia ajutine asjur Eestis Zurab Marðania mägede pojale omaselt joviaalsel toonil, ent lõpetab lühikese jutuajamise diplomaatiliselt.

"Kuna praegu on Gruusias sõjaseisukord ja Saakaðvili on vägede ülemjuhataja, ei ole paslik ei minul ega riigi teistel alamatel tema kohta midagi öelda. Kui asi normaliseerub, siis, palun, saame kokku ja räägime."

Egas midagi, ka Eestis on mitmeid inimesi, kes on Saakaðviliga korduvalt kokku puutunud. Üks neist on riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, ÜRO liinis tegutsev kriisireguleerija Mati Raidma, kes lendas Gruusiasse vahetult pärast sõjategevuse puhkemist ja naasis sealt teisipäeval. "Saakaðvili liikumine võimalikus ohutsoonis oli tema tõsine soov panna maailm mõistma, mis Gruusias tegelikult toimub, ja samuti soov sisendada Gruusia rahvasse kindlust," lausub Raudma.

Raidma sõnul on Saakaðvili jätnud talle enesekindla inimese mulje, kes usub Gruusia valitud demokraatliku tee õigsusesse.

"Samuti tunneb ta suurt vastutust kõige eest, mis Gruusias toimub."

Eesti endine asjur Gruusias, eelmise nädala esmaspäeval tagasi kodumaale jõudnud Harry Lahtein kinnitab, et kahtlemata on Saakaðvili väga julge inimene.

"Ta ise tahaks ilmselt kogu aeg olla eesliinil, aga nõunikud hoiavad teda tagasi," räägib Lahtein. Ta oli Gruusias kaks aastat Eesti kaitsenõunik ja viimased kaks aastat Eesti saatkonna juht, praegu on Lahtein välisministeeriumi poliitikabüroo direktor.

Lahteini sõnul on Saakaðvili erudeeritud ja ðarmantne isiksus, kes oskab väga hästi suhelda rahvahulkadega. "Saakaðvilile on sageli ette heidetud, et ta läheb kaamerate eest liigselt põlema," ütleb Lahtein.

"Midagi pole teha - see on grusiinide eripära."

Lahtein, kes on Saakaðviliga lävinud palju kordi nii tööalaselt kui ka eraviisiliselt, kohtus Gruusia presidendiga viimati 1. augustil. Põhjus oli igati meeldiv - Saakaðvili andis Lahteinile üle Au ordeni kahe riigi suhete arendamise eest -, ent meeleolu oli juba ärev.

"Saakaðvili avaldas sügavat muret olukorra üle Gruusias ja ütles, et viimaseks, punaseks piiriks nende jaoks on see, kui Gruusia kodanikke mõrvama hakatakse," vahendab Lahtein.

Hoopis lõbusamas toonis meenutab Lahtein, kuidas Saakaðvili sadas tänavu kevadel ootamatult sisse Eesti residentsi, kus asjur Lahtein võõrustas Gruusia parlamendivalimistel osalenud vaatlejaid Eestist. Residents asub, muide korrusmaja 8. korrusel ja kuna turvakaalutlustel riigipead liftiga ei sõida, marssis Saakaðvili jalgsi üles.

"See ei tekita talle mingeid probleeme, ta on heas füüsilises vormis," jätkab Harry Lahtein ja lisab, et president Saakaðvili impulsiivse külaskäigu ajend oli tänada eestlasi. Gruusia riigipea tõstis eestlaste auks toosti, mis kõlas umbes nii:

"Meie, grusiinid, tahame olla kui eestlased, aga meile on sinna veel pikk maa minna. Ja mitte ainult majandust, poliitikat ja sotsiaalsfääri silmas pidades, vaid ka mõtlemise muutmisel."

Spontaansus ja impulsiivsus on esimesed märksõnad, mida kasutab Saakaðvili iseloomustamisel ka Eesti Energia juht Sandor Liive, kes kuulus mullu mais Gruusias riigivisiidil käinud Eesti Vabariigi presidenti saatnud ärimeeste delegatsiooni.

"Näiteks lennusõidu ajal Thbilisist Bathumi haaras Saakaðvili ootamatult mikrofoni, et eestlastest reisilistele mõnusaid lugusid vesta," meenutab Sandor Liive.

"Ja hiljem, pärast õhtusööki jalutas ta väikese külalisteseltskonnaga Bathumi linnas ning viis nad mere randa."

Liive lisab, et Saakaðvili jõudis lühikese ajaga jätta endast karismaatilise ja värvika inimese mulje.

"Tema jutte kuulates oli selgelt hoomatav, millise hingega on ta oma riigi eest väljas ja kui hästi on ta ka kõige väiksemate detailidega kursis."

Revolutsioonilistel aegadel tõusevad alati esile karismaatilised inimesed ja viie aasta tagune rooside revolutsioon Gruusias polnud erand - just siis lõi särama Mihheil Saakaðvili liidrifenomen.

Kuigi reformimeelseid koondav allianss eesotsas Saakaðviliga oli parlamendivalimised 2003. aasta novembri algul võitnud, ei tahtnud tollane president Eduard Ðevardnadze vabatahtlikult tagasi astuda. Mihheil Saakaðvili kutsus Gruusia kodanikke üles demonstratsioonidele ja rahvas avaldas uuele liidrile toetust, skandeerides "Miða! Miða!" Muide, Miðaks nimetatakse teda üle maailma omamehelikult siiamaani.

Novembrikuised meeleavaldused ehk nn rooside revolutsioon sundis Ðevardnadze tagasi astuma ja Saakaðvili võitis 2004. aasta algul toimunud ennetähtaegsed presidendivalimised ülivõimsalt.

Kolm aastat hiljem, 2007. aasta novembri algul olid Thbilisis taas massilised meeleavaldused, aga sedakorda mitte Saakaðvili toetuseks, vaid tema vastu.

Kuus päeva kestnud rahumeelsed meeleavaldused päädisid Gruusia politsei eriüksuste rünnakuga, mille tagajärjel vajas umbes pool tuhat inimest haiglaravi. Saakaðvili kuulutas riigis välja viieteistpäevase erakorralise seisukorra ning teatas ennetähtaegsetest presidendivalimistest. Saakaðvili võitis 2008. aasta jaanuari algul toimunud valimised ning vannutati teist korda ametisse.

Nüüd, viimase nädala veriste sündmuste keerises on Gruusia rahva suhtumine Saakaðvilisse kõikunud ühest äärmusest teise.

Kui Venemaa agressiooni esimestel päevadel pani osa rahvuskaaslastest Saakaðvilile süüks, et just tema tegevuse tõttu sõda valla pääseski, siis pärast relvakonflikti rahunemist on president taas kangelane.

Teisipäevasel toetusmeeleavaldusel, milles osales umbes 150 000 inimest, tegi Saakaðvili teatavaks, et Gruusia on otsustanud SRÜst ehk Sõltumatute Riikide Ühendusest välja astuda.

"Kuigi opositsiooniga on olnud probleeme, siis praegu on Saakaðvilil küll täielik toetus," kommenteerib endine asjur Harry Lahtein.

"Eks rasked katsumused ühenda alati."

Mihheil Saakaðvili on mõnes mõttes tüüpiline grusiin - ülimalt temperamentne, energiline, joviaalne, head nalja ja seltskonda armastav. Samas on ta hämmastava töövõimega, töötades tihti varaste hommikutundideni välja. Pikka pidutsemist ega sarvedega lõputult veini joomist pole vähemalt mina täheldanud. Saakaðvili on väga kiire otsustaja, milles on loomulikult ka omad ohud peidetud. Tegemist on hea poliitiku ja kõnelejaga, karismaatilise juhiga, mis on kahtlematult tema populaarsuse aluseks.

Ta on oma rahva suur poeg. Ta on pesuehtne grusiin, kes on aga saanud välismaise hea lihvi ja omandanud väga hea hariduse. Ta suudab haarata kõike lennult.

Temaga vesteldes võib teinekord tunduda, et ta ei kuula sind ja mõtleb hoopis omi mõtteid. Läheb mõni hetk mööda ja seda ideed, millest sa rääkisid, on presidendi kantselei asunud juba ellu viima.

Olen Mihheil Saakaðviliga kohtunud mitmeid kordi, lisaks ametlikele visiitidele ka rahvusvahelistel üritustel. On olnud juhuseid, et oleme koos istunud pärast üritust ka n-ö vabamas õhkkonnas ehk ilma pintsakuta ja ajanud pikemalt juttu. Ta on näiteks rääkinud oma noorusajast ja õpingutest Kiievis ning USAs.

Ta on väga kontaktne. Ja seetõttu on temaga kerge ja meeldiv suhelda. Ja muidugi on ta rahvuslikule eripärale omaselt väga emotsionaalne.

Olen Mihheil Saakaðviliga korra kokku puutunud. Kohtumine ise oli 2004. aasta oktoobris, kui ta oli Eestis riigivisiidil ning kohtus riigikogu esimehe Ene Ergmaga. Mäletan, et küsisin Saakaðvili käest tookord, et kuidas ta suhtub sellesse, et Gruusia kui demokraatliku tee valinud ja NATO suunas vaatav riik on samal ajal SRÜ liige. Saakaðvili vastas, et puhttehniliselt kulub SRÜst väljaastumiseks vaid viisteist minutit. Tegelikult kulus selleks siiski neli aastat ja kahjuks läks vaja sõda Venemaaga.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:40
Otsi:

Ava täpsem otsing