Poliitikute tulud röntgeni ette!

Eesti poliitikud täidavad küll majandushuvide deklaratsioone, ent need ei näita sisuliselt midagi. Kirjas on 15 m2 majalobudik Koplis, aga tegelikult elab austatud rahvasaadik või ministrihärra hoopis Meriväljal kolmekorruselises villas. Kirjas on 1974. aasta Moskvitš, aga ringi sõidab kodanik 2008. aasta Bentleyga. Selgituseks on kirjutatud mõnemiljonine laen anonüümselt eraisikult.

Peaminister Andrus Ansip avaldab arvamust, et deklareerida tuleks kõigi riigiametnike pangakonto seis ja kogu teenitud tulu tuleks muuta avalikuks. Majandusminister Juhan Parts kiidab talle takka: oleks väga hea, kui keegi suudaks välja mõelda, kuidas majanduslikud huvid läbipaistvalt kaardistada. Jaanus Marrandi ja Villu Reiljan on muudatuste vastu ning Edgar Savisaar laseb pressiesindajal blaseerunult ohata: niikuinii miski ei muutu. Kuid erinevus on vaid sõnades, tegudeni ei jõua keegi.

Äripäev arvab, et peaks jõudma. Loosunglik "Tehtagu!" või kurtmine "Inimloomus on hukas, ei ükski teda muuta suuda" ei vii meid kuhugi. Vaja on konkreetset algatust seaduseelnõu kujul.

Mis on siis praeguste deklaratsioonide vead? Esmalt see, et esitatakse vaid hetkeseis. Kord aastas tehakse raamatupidamine korda ja peidetakse otsad vette. Mis vahepeal toimub, pälvib tähelepanu üksnes juhul, kui tehing ületab 100 000 krooni või 30 protsendi piiri. Ent neistki tuleb teatada alles kuu jooksul - kui vilgas askeldaja ostab 10 korterit ja need kohe maha müüb, ei kajastu see kuskil.

Kujutleme hetkeks, et ühel päeval selgub: Eesti majandusminister võlgneb tuntud ehitusärimehele 50 miljonit krooni. Kas see ütleb midagi tema majanduslike huvide kohta? Tõenäoliselt. Praegu jääb see aga asjaosaliste teada.

Samuti ei näita praegune süsteem kingitusi. Et Rahvaliidu peasekretär kasutas aastaid tasuta Saksa Autolt saadud maasturit, selgus poolkogemata.

Deklaratsioonidesse on kantud lisatulud: honorarid, nõukogu liikme tasud... See on hea algus. Kui seal ka summad kõrval seisaks, oleks veel parem.

Äripäev leiab, et niihästi olulises mahus tehingud, laenud kui ka kingitused peaksid olema avalikud. Samuti tuleks deklareerida kinnisvara väärtus. Iga ametniku kogutulu avalikustamine tekitaks ehk tõesti liialt kadedust, ent avalik võiks olla ka tulumaks.

Tähtis on seegi, et andmed poleks mitte arhiivi maetud, vaid kõigile lihtsalt ligipääsetavad. Ükshaaval laialipuistatud numbrid ütlevad suhteliselt vähe, samas saab poliitiku vara aegreast kiiresti ilmeka ülevaate. Tagatipuks kontrollivad deklaratsiooni õigsust seni riigikogu liikmed ise. Mis oleks, kui laseks kitse kärneriametist lahti?

Autor: ÄP