Sürakuusa - maailma ilusaim linn 2000 aastat tagasi

Tänapäeval meenutab Sürakuusas kreeklasest matemaatikut, füüsikut, astronoomi ja leiutajat - muuseas ehitas ta linna kaitseks ka sõjamasinaid - Archimedest temanimeline väljak.

Kaks aastatuhandet tagasi nimetas Rooma konsul Cicero Sürakuusat maailma kauneimaks linnaks. Sürakuusa oli suure mõjujõuga aastani 212 eKr, mil langes Teises Puunia sõjas roomlaste kätte. Samas lahingus hukkus oma kodulinna rünnaku eest kaitstes ka Archimedes.

Temanimeline väljak paikneb Ortigia saarel, mis on linna ajalooline süda. Algselt asus sel saarel pisike asula oma sadamakohaga, maismaaga oli see ühendatud teetammi abil. Nüüd on kunagine veelahe taandunud kanaliks linna kahe osa vahel.

Ortigia vanalinna üks uhkusi on toomkirik. Nagu paljud muud asjad Sitsiilias, on seegi ehitatud esmalt kreeklaste poolt ja hiljem roomlaste poolt ümber tehtud. Mitmed paljad postid kirikus viisid mõttele, et hilisem võim on enne neid loodu esmalt maha katkunud, kuid ümbertegemist plaanides omadega jänni jäänud.

Olulisi vaatamisväärsusi leiab ka Sürakuusa mandriosast, näiteks mäenõlva kaevatud uhke vanaaja amfiteatri nimega Teatro Greco. Suve hakul peetakse seal antiikdraamafestivale.

Samuti asuvad Sürakuusa uuemas, maismaale jäävas osas katakombid, kuhu kristlased Rooma ajal surnuid matsid. Maa-alune rahupaik on väga muljetavaldav ja tekitab kõhedustki.

Katakombides pildistamine on keelatud ning maa alla pääseb turist vaid giidi saatel. Nagu tema jutust selgus, käidi vanasti haudadel kadunukest mälestamas, seal istuti ja peeti piknikku. Selleks kasutati maa-alustes katakombides olevaid platse, kuhu päike ei paistnud ja oli muidu kaunis niiske.

Üks pere maeti samasse auku, iga järgneva kadunukese jaoks kaevati ava aina sügavamaks. Seevastu tähtsamatel isikutel olid maapealsed kirstud. Tõsi, neid surnuid tõsteti spetsiaalse riituse ajal ka ühest kirstust teise, sealt kolmandasse jne.

Tänapäeval on aga kogu kunagine matmispaik läbi uuritud ning inimeste säilmed minema toimetatud, seintes on järgi vaid augud.

Sitsiilia lõunaosas ringi rännates tasub plaani võtta ka väljasõit Sürakuusast üle Monti Iblei mägede minevat käänulist teed pidi Piazza Armerinasse. Nimelt on sellest linnakesest mõne kilomeetri kaugusel maailma suurim ning kõige rikkalikum vanade roomlaste loodud mosaiigikogu.

Kolmandal sajandil ehitatud Vana-Rooma villa varemed on mosaiikide pärast kantud ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Kuigi Sitsiilia "Lonely Planet" nimetab hoonekompleksi avamisajana kell kaheksa hommikul, on restaureerimistööde tõttu nihutatud see kella kümne peale.

Villa varemed on kaetud klaaskatusega, ent see tekitab liigset niiskust, mis omakorda hävitab mosaiike. Restaureerimise tõttu olid mosaiigid tolmused ja seda erksat värvide gammat, mis seal tegelikkuses on, kahjuks näha polnud.

Kogu kompleksi põrand oli kunagi kaetud pisikeste, umbes ühe ruutsentimeetri suuruste värviliste tükkidega. Seejuures ei piirdutud lihtsate mustritega, vaid piltmosaiigis on üles tähendatud terved lood. Mosaiikpiltide pealt võis leida ka palli mängivaid tütarlapsi, kes kandsid kahest riidetükist koosnevaid nappe kehakatteid - tänapäeval on nende nimetuseks bikiinid. Ent need mosaiigid on tehtud vaid mõnisada aastat pärast Kristust!

Kes vähegi Sitsiiliasse satub, sel tasub kindlasti Villa Romana del Casalet külastada. Sinna saamine pole probleem, kuna poole Eesti suurune Sitsiilia on lihtsalt niivõrd pisike. Suvalisest saare otsast saab vanade roomlaste loodud mosaiigikogu uudistamas käia ühepäevase teekonnaga, seda ka vaid ühistransporti kasutades.

Liiklus Sitsiilias pole teab mis hull, kõik sõidavad vaikses tempos. Tänu sellele on kõigil ka rohkem aega peatuda ja manöövreid teha, lisaks on inimesed viisakad.

Kui keegi kas või täiesti suvalises kohas otsustab tagurdada või ümber pöörata, siis seda tal ka võimaldatakse.

Itaalias on kombeks parkida esimene teeäärne rida autosid tihedalt täis, lisaks kohati ka veel teine rida.

Isegi suurel ja laial teel jääb siis tihti vaid 1-1,5 sõidusuunda vabaks: nii ongi eelistatud rollerijuhid ja muidu pisemate masinatega sõitjad, kes mahuvad paremini igalt poolt läbi.

Harjumist nõuab Itaalias märkide süsteem. Seal on palju kõiksugu liiklusmärke ja reklaame või viitasid, millest tegelikkuses on vajalikud vaid väike osa.

Enamik neist on hotellide või firmade poole suunavad sildid. Nii jääbki järele vaid väike hulk autojuhile tõesti vajalikke märke, mida ta peab suutma jälgida.

Lisaks ei näita suunanooled Sitsiilias mitte alati sinna, kuhu tee viib, vaid on paigutatud kaugemalt tuleva autojuhi silme jaoks õrnalt viltu.

See võib olla loogilisem, aga kes pole sellega harjunud, sõidab märgini välja ja hakkab seal vaatama, kuhu pöörata. Siis ei saa enam hästi aru - näitab see viit nüüd seda või teist teed ja mida siin selle noolega üldse mõeldud on.

Parkimine on Sitsiilias omaette ooper. Mõnel pool võib parkida vabalt, teisel raha eest. Vahel on keelatud parkimine ühel pool tänavat. Tasulise parkimise ala juures pole alati ka makseautomaati.

Lisaks on need alad tihti üksteisega läbi põimunud, nii et kunagi ei tea, kas on vaja parkimise eest maksta või mitte.

Samas maksab igal pool Itaalias parkimine vähem kui Tallinnas. Keskmiselt on hinnaks üks euro ehk 16 krooni tund, seda ka Rooma kesklinnas.

Lisaks on mitmel pool parkimine piiratud vaid kl 9-14 ja 16-20 ehk siis töö ajal.

Autor: Indrek Martin