Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hirm pole kuigi hea nõuandja
Eile avaldatud statistika andmeil läheb Eestis tänavu sundpuhkusele 14 000 inimest. Mullu oli neid 11 000. Tõsi, statistikat on kahandanud Kreenholm, kus eelmisel aastal leidus 3000 puhkajat rohkem. Kuid siiski võib ütelda, et vastu kurjakuulutajate ootusi ei ole sundpuhkustele saadetute arv eelmise aastaga võrreldes märkimisväärselt suurenenud.
Äripäev kahtlustab selle põhjal, et ettevõtjatel on ehk ikka veel liiga roosad prillid ees. Loodetakse olukorra paranemist, kuigi majanduseksperdid sellisteks lootusteks kuigivõrd alust ei anna. Pessimistid ennustavad seisaku jätkumist kuni viieks aastaks, optimistid vaid üheks-kaheks.
Tihti kardavad inimesed sundpuhkust mitte üksnes langevate sissetulekute pärast. Peljatakse, et see ennustab suuremat kurja, koondamist või suisa pankrotti. Juhtkonda süüdistatakse ootuses, et inimesed ise lahkumisavaldused lauale toovad. Töötajate hirm on mõistetav: kõikjal räägitakse langusest ja ohtudest, tulevik paistab tume ning uue töökoha otsing ei tundu pooltki nii lootusrikas kui aasta-paar tagasi. Samas pakub sundpuhkus vahel just võimalust töökohad säilitada. Vaevalt leidub ettevõtet, kus seda isegi kaalutaks, kuni äri hästi läheb.
Firmajuhtidel on jällegi omad hirmud. Nagu kinnitab Saar Polli värske uuring, pelgavad Eesti väikeettevõtted kaasata välisinvestoreid. Kes pelgab hiilivat ülevõtmist, kes lihtsalt oma igapäevasesse töösse sekkumist - igaks juhuks hoitakse võõrastest eemale ja katsutakse pigem omal jõul hakkama saada.
Buumi tingimustes selline suhtumine suuri probleeme ei tekita, paremal juhul ei laiene firmad vaid nii kiiresti kui võiks. Kui talv aga majanduse jääkaane alla suleb, on iga investeering kui sõõm värsket õhku: kes selle ligi ei pääse, võib kõris pitsitust tunda.
Ettevõtluses on mitut laadi riske ja karisid. Mitte igaüks ei lase end siiski hirmudest segada. Uurimus näitab, et välisosalusega ettevõtete seas on kaks korda rohkem eksportijaid. Kõlab loogiliselt: välisinvestor toob endaga kaasa oskusteabe ja ärisidemed uutel turgudel.
Välisinvestoreid omakorda tuuakse maale seal, kus on kõige rohkem välissidemeid: Tallinnas ja Põhja-Eestis. Muidugi pole investeeringurohkus ainus ega isegi peamine põhjus, miks Tallinn muust Eestist ette on rebinud, kuid kindlasti siiski üks põhjustest.
Äripäev soovitab nii juhtidel kui ka töötajatel hirmud selja taha jätta, uskuda rohkem endasse ja oma ettevõttesse. Kes vaatab lahtiste silmadega ringi, leiab uusi võimalusi ja neid kasutab, elab kõik ajad üle. Olgu puhkustega või ilma.
Autor: ÄP