Kiirgava eseme peab ohutuks muutma

Vanametalli vastuvõtupunktides avastatakse alatasa vähem või rohkem radioaktiivset kiirgust eraldavaid materjale, mis küll ringlusest kõrvaldatakse, aga mis oma teel metallifirma laoplatsile on juba kõikjale oma kiirgust levitanud.

Aasta jooksul leiame oma osakondades radiatsiooni mõõtmise seadmetega paar-kolm väga kõrge kiirgusfooniga allikat, mille puhul informeeritakse päästeametit ja kiirguskeskust.

Viimane kiirgusjuhtum oli juuli lõpus Kuusakoski Paldiski osakonnas, kus radioaktiivsuse mõõtmise raudteevärav tuvastas vagunist kiirgava allika, mille kiirgusdoos oli 1,2 meetri kaugusel 20-30 mSv/h, mis on tuhat korda kõrgem looduslikust foonist.

Kiirgusseadus ei reguleeri praegu piisavalt täpselt metallijäätmete käitlemisel leitavate kiirgavate allikate kõrvaldamist. Seadus ütleb, et peremeheta radioaktiivsed allikad võtab riik oma valdusesse.

Kui keegi toob radioaktiivse allika vanametalli kokkuostu, sattub see automaatselt metallifirma omandusse ja viimasel lasub kohustus kiirgusallikas kõrvaldada ja ka sellega seotud kulud katta.

Põhimõtteliselt soodustab praegune olukord kiirgusallikate leidmise mahavaikimist. Kui metallijäätmete käitleja avastab vastuvõtul kiirgusallika ja tagastab selle kliendile, siis satub kiirgav ese suure tõenäosusega lihtsalt metsa alla, kust selle korjab üles järgmine klient, kes proovib uuesti metallitükki kokkuostu anda ja nii jääbki potentsiaalne ohuallikas ringlema.

Probleemi lahendaks kiirgusseaduse täpsemaks muutmine sääraselt, et see tõhustaks kiirgusallikate leidmist, nende riigi valdusesse andmist ning vähendaks riske inimeste tervisele.

Autor: Tarmo Lindemann