Korrastatud kaos Undi öös ja festivalil

Algatuseks ongi kõik teatri ja Mati Undi loomingu austajad oodatud Vanemuise suurde majja meeliköitvale festivali avalöögile. Üllar Saaremäe lavastatud pidu "Öös on asju", mida võiks pidada ka lihtsalt Undi ööks, tõotab kujuneda suurejooneliseks õhtuks, mis on täis teatrit, muusikat ja kirjandust.

"Punane valgus, tango, tantsijad, mustad ülikonnad ja punased kleidid, punased ülikonnad ja mustad kleidid," avab festivali kuraator Ott Karulin ja kinnitab, et see õhtu loob meeleolu kogu järgnevaks festivaliks. "Undi öös ei ole kohta normidele ja reeglitele, see on piire murdev maailm, mille korrastatud kaoses leiavad koha kõik külalised. Müstilise õhtu muusikaks on loomulikult tango, mida õhtu lõpuks oskavad tantsida kõik. Kas sa tead, kuhu lähed, või ei ole kõik nii, kuis tundub? Kas sel ööl on poksikott naiselik ja lilled mehelikud?"

Vabaimprovisatsioonikavaga astub üles Kerikmäe-Noormetsa-Soo trio, andes n-ö Undi-teemalise soovikontserdi. Kava teise osana toimub Jan Kausi koostatud "Kirjanikud laval", kus erinevad kirjanikud loevad omale meelepäraseid Undi tekste.

Teatraalsema poole pealt toimub kirjanduslik kohus, kus poolt- ja vastuargumentidega lahendatakse kohtusituatsioonis mõne Undi teose põhine probleem. Kooliteatrid toovad kaasa kirglikud tangorütmid ja etendused.

Eelkõige on festival aga kummardus Mati Undi loomingule. Kavas on mitmed lavastused, mis tegelikult teatrite repertuaarist juba ammu kadunud on. Vanim neist, Endla teatris välja tulnud "Vaimude tund Jannseni tänaval", pärineb ajast, mil praegused kolmekümneaastased lasteaeda lõpetasid.

"Meie usume, et Mati Unt väärib seda, et inimesed, kellele ta midagi andis, tuleksid mõneks päevaks kokku - vaataksid, mis ta endast maha jättis, jagaksid mälestusi ja arvamusi," ütleb Ott Karulin. "Samas on see võimalus esmatutvuseks nendele, kes varem kuidagi ei jõudnud. Muidugi pole asi enam päris see, kuid rohkem pole võimalik."

"Näha saab väiksemaid asju, selliseid, kus trupil on suurem otsustusõigus," põhjendab festivali kunstiline juht Margus Kasterpalu, et valik on praktiline, kuna Undi suuri lavastusi ei õnnestu aineliselt taastada. "Nad pole rekonstrueeritud, sest juba näitlejad on 10-20 aastat vanemad ja mõni naisosatäitja, kes mängis toona tütarlast, on nüüd ise kahe-kolmekordne ema. See jätab oma jälje."

Neile, kes pole Undi andunud austajad, aga tahaks ikkagi festivalist osa saada, soovitab Kasterpalu Tuglase ainelist lavastust "Helene, Marion ja Felix". "See on selline tore suvelugu. Kui ilm lubab, mängime seda botaanikaaias."

Tartu kultuuritehase pärmivabriku kolmandast korrusest saab festivali ajaks aga oma reeglitega maailm.

5. septembri pärastlõunal kell kaks avatakse seal näitus "Nattium" Mati Undi elust ja loomingust, kuid kuivadele faktidele lisaks on kogutud mälestusi ligi viiekümnelt inimeselt, kes Undiga kokku puutunud. "See Ott Karulini koostatud näitus on etendus omaette," kiidab Kasterpalu.

Huvi festivali vastu on elav, osa etendustest on juba välja müüdud.

Vanim festivali kavas olev etendus on 1984. aastal Endla teatris valminud "Vaimude tund Jannseni tänaval", mis oli teatri repertuaaris 11 hooaega ning mida publik näeb nüüd uues versioonis.

"Lõpetasime selle mängimise 1995. aastal. Kümme aastat pärast esietendust käis Mati Unt meid uuesti vaatamas ning tahtis hakata ümber lavastama," meenutab näitleja Rein Laos. "Võtsime nõuandeid kuulda ja proovisime uusi ideid realiseerida, kuid siis sai Unt ise ka aru, et see lavastus kuulub omasse aega."

Nüüd publiku ette jõudev "Vaimude tund Jannseni tänaval" pole esimese versiooni kordus. "Me oleme kõik muutunud, katsume teha selle pilguga, nagu praegu näeme, ja arvestame ka Undi 1994. aastal tehtud märkustega, realiseerides need nüüdses lavastuses," ütleb Laos. "Oleme ise kohutavalt põnevil, mis sellest tuleb."

Laos tunnistab, et pani albumi vahel olnud Mati Undi pildi kuldsesse raami ja seinale rippuma. "See on võimas kingitus, mida ta on meile kolmele teinud. See on vaimude vaimude tund."