Paadunud abstraktsionist

Kui Liivati naiseks olemine kõrvale jätta, on ta üks Eesti paremaid ja järjekindlamaid abstraktsioniste, kes võitles pintsliga rusuva poliitilise süsteemi vastu.

1954. aastal lõpetas Liivat Eesti Riikliku Kunstiinstituudi Tartu osakonna, ta on töötanud õppejõuna, olnud Tartu Kunstiühingu ja Tartu Kunstnike Liidu esimees. Liivatile on omistatud Ado Vabbe preemia ning 2001. aastal Valgetähe medal.

Liivati abstraktsionisti tee sai alguse 1957. aastal, kui ta verinoore kunstnikuna külastas Moskvas toimunud ülemaailmaset noorsoofestivali. See sündmus on Eesti kunstilukku kinnistunud pöördelisena.

Seda tõestab hästi ka Lola Liivati loomingutee. Moskvas kohtas ta Harry Colmani, kes rääkis lääne kunstis toimuvast ja näitas jacksonpollocklikku action painting'ut. Tollal noor kunstnik sai sellest omamoodi äratundmise, kus suunas edaspidi liikuma hakata.

Kädi Talvojale antud videointervjuus tunnistab kunstnik nüüd, et palus Colmanil ja tema naisel aidata teda vabadusse pääseda. Teadagi oli ju abstraktsionism Nõukogude Liidus suure põlu all. Kuid elul olid omad plaanid ning Liivat jäi siiski Eestisse ja leppis n-ö põrandaaluse kunstniku rolliga.

Suurtel nõukogudeaegsetel ülevaatenäitustel ei õnnestunud Liivatil, nagu ka paljudel teistel Eesti kunstnikel, oma loomingut näidata. Küll aga oli võimalik esineda mõnel näitusel Tartus, mis oli pealinnast vabama õhkkonnaga.

Kunstihoone galerii näitusel saabki näha, millised olid Lola Liivati ühed esimesed katsetused abstraktsionistina pärast noorsoofestivali külastamist Moskvas. Kahjuks on tänapäeval mõneti raske ette kujutada ja aru saada, kui radikaalsena taolised tööd tollal mõjusid.

Teisalt kestab tänaseni edasi võitlus figuratiivse ja abstraktse maali vahel. Kunstihoone galerii näitusel teeb Lola Liivat üleskutse abstraktse kunsti kaitseks. Liivat on läbi kogu loomingu maalinud ideid, tundmusi, millele on raske anda esemelist kuju. Abstraktsionism on filosoofiline, nagu ütleb Liivat. Puudub verbaalsus ja kirjanduslik süžee, mõtteid antakse edasi värvide, vormide ja rütmidega. Suuresti nagu muusika võib ka nonfiguratiivne kunst olla kord meloodiline, kord kakofooniline.

1960ndate algusest pärit tööd, mida näitusel näha saab, on nii tasapinnalised kui ka peaaegu skulpturaalsed maalid-kollaažid. Nendes on tähenduslik nii värv, mis on rõhuvalt melanhoolne, kui ka üksikud valmisesemed, mis ergutavad vaataja mõttelendu.

Kammerlikult personaalse mulje jätab näitusest installatsioon kunstniku ateljeenurgast koos molberti, värvipüttide, suure värvilise kübara ja lauale laotatud raamatutega. Killuke ajalugu.

Autor: Ragne Nukk