Arhitekt Indrek Allmann, julge uuendaja

Indrek on särav noorema põlvkonna arhitekt, kellel on oma tipp-projektide nimekirja pikendamiseks aega veel aastakümneid. Praeguseks on ta jõudnud oma loojakätt rakendada nii eramuid kui ka ühiskondlikke hooneid projekteerides, loonud kirikuid, hotelle ning päevakeskusi.

Indrek teeb kõike põhjalikult. Ta võtab elu kui võimalust õppimiseks ja arenemiseks, mitte kui teed, mida mööda lihtsalt ühest otsast teise jalutada. Kui Indrek millessegi süveneda on otsustanud, siis teeb ta seda seni, kuni valitud aines põhjani selgeks on saanud. Ning kui selle süvenemise käigus tuleb tööle käed külge panna ning ennast kaelani poriseks teha, on mees ka selleks valmis.

Maailma vaatab Indrek lahtiste silmadega. Põhiliseks edasiviivaks jõuks, mis teda ka arhitektipraktikas aidanud on, nimetab Indrek siirast uudishimu. Õppiva meelega inimesena leiab Indrek maailmas üha uusi ja süvenemist väärivaid nüansse, millele ta läheneb avatuna, kuid seejuures varem õpitut unustamata.

"Eri ajaperioodidel on mulle huvi pakkunud väga erinevad asjad. Ma püüan neid koguda, neis liikuda, vahepeal rahule jätta ja siis jälle tagasi pöörduda," räägib Indrek.

Kui ideede elluviimiseks läheb, on Indrek jonnakalt järjekindel. Niikaua ta pusib ja nuputab, kuni leiab lahenduse ka suhteliselt kesiste algtingimuste ning ebapiisava eelarve korral. Ka seal, kus teised ehk käega lööksid ning lihtsamate võimalustega lepiksid, otsib tema edasi.

Indrek räägib pikalt oma viimase tööaasta ühest mahukamast projektist, Tallinna Viru Väljaku äärde loodud hotellist Forum, mille fassaadile lõpliku näo andmine suurte graafiliste lahenduste abil alles kestab. Seegi töö, nagu paljud teised, on nõudnud väga suurt hulka töö- ja loometunde, et algidee lõpuks tehnilise lahenduseni jõuaks. Algselt utoopilisena paistnud projektist on uudse viimistluslahenduse abil sündimas hoone, mille sarnast Eestis varem loodud pole.

See, kuidas luua objekte, milles eksisteeriksid koos erinevad kunstidistsipliinid, on Indrekule huvi pakkunud juba paar aastat. "See on lõpmatu otsing ja katsetamine, et leida uus kvaliteet," arvab ta ise. Sellise huvi tekkimist seostab Indrek juhusliku lõunasöögiga koos kunstnik Jüri Arrakuga, kes kurtis, et nüüdisaegse arhitektuuri loomiseks enam kunstnikke ei kaasata. Indreku arvates ei pea see mitte ilmtingimata niimoodi olema. Kui hoolikalt planeerida, saab üks ja sama objekt olla nii tarbehoone kui ka kunstiobjekt, ilma et üks funktsioon teist segaks.

Veel üks suund, mis Indrekut arhitektina praegu köidab, on huvi Eesti arhitektuurse minevikupärandi vastu. "Mind on hakanud huvitama meie arhitektuurne identiteet ja see, mida me oma pärandist õppida saaksime," räägib Indrek. Kindlasti ei ole ta seda masti mees, kes hakkaks käsitsi palkmajade tahumist propageerima, pigem köidavad teda üldised väärtused, mille kontekstis kunagisi hooneid loodud on. "Kui hoone on tehtud omas ajas õigesse kohta ja õigel viisil, siis see loobki selle, mida mina pean miljööväärtuslikuks," räägib Indrek.

Tulevikku vaatava arhitektina pöörab Indrek suurt tähelepanu säästvale ehitamisele ja alternatiivsele energiale, kuid nagu ta ise ütleb, ei ole tal plaanis selliste asjade pärast hulluks minna. "Ei maksa ajas ette rutata ega sellest maha jääda," arvab Indrek.

Indrek seisab väga kainelt praeguses ajas ning arvestab ka oma futuristlikemaid töid luues hoolikalt tänapäevaste võimaluste ning vahenditega.

Indrek on üsna vastuoluline persoon. Inimesena iseloomustab teda äärmine pedantsus, täiuslikkuse püüe, mis ei luba tal eksida ühegi sõnaga, mis ta ütleb, ühegi väärdetailiga riietuses või auto värvi valikuga. Indrek ei tee ülepeakaela ühtegi otsust, kõik on kaalutletud, ta ei torma pea ees tundmatusse vette, eriti kui on arvata, et pole seal parim ujuja.

Kui ma Indreku loomingut ei tunneks, oleks ma kindel, et tegemist on taas ühe pedantse funkarhitektuuri viljelejaga, kelle arhitektuurilooming koosneb vaid ülimaitsekatest valgetest kastidest, mille puhul maitsevääratus on pea võimatu. Aga Indrek vist arhitektuuri tehes unustab ära, et ta on selline korralik, täpne, eksimatu ja vaoshoitud mees.

Tema majad, mis istuvad posti otsas ning lendavad maapinna või mõne teise maja kohal, räägivad muidugi ise endi eest kõige kõnekamalt.