City, mu arm!

Mööda suvist Eestimaad ringi sõites olin taolistest hõrgutistest peaaegu et võõrdunud - rahvusvaheline kulinaaria pealinnast palju kaugemale pole jõudnud. Pealegi on Lounge 24 võib-olla Tallinna ja seega siis ka kogu Eesti kõige linlikum söögikoht, eelkõige muidugi oma asukoha ja vaate pärast. Ja muidugi ka stiililt - ei restoran, ei kohvik, mitte ka baar, vaid selline mõnus koht, kuhu võib tulla nii sööma kui ka jooma, nii päeval kui ka õhtul. Lounge 24 teeb olemise mõnusalt kergeks, kerge on ka siinne söök ja jook.

See on lihtne koht, seal pole restoranilikku pidulikkust, kuid kuna tegemist on rahvusvahelise klientuuriga väärika hotelliga, valitseb siin teatud soliidsus ja rahulikkus, samuti asjalikkus. Seda nii teeninduses, kujunduses kui ka menüüs.

Soliidsus ei välista mugavust - rahuliku lõikega toolidele on poetatud värvilisi patju, mida on istudes mõnus selja taha sobitada.

Ja asjalikkus ei välista sõbralikkust - ettekandja oli lahke, naeratav ja oma ala professionaal. Oi kui villand on suvistest hooajatöölistest-ettekandjatest, kes mõnes kohas pole isegi taldrikute laualepanekut selgeks saanud.

Koos salatitega toodi lauale korvike värskete lõhnavate kuklite ja võiga, mis oli parajal temperatuuril ja väga hea. Ei midagi erilist, võiks arvata, aga tegelikult suur haruldus, võin kinnitada. Kitsejuustusalatit ilmestasid piiniaseemned, kana-tomati-sinihallitusjuustusalat oli vahvalt kokku sobitatud.

Tuunisteigi juures oli imeline lisand pikkadest kurgiribadest ja marineeritud ingverist, natuke ka mõnusat majoneesi.

Võikala oli kaetud fenkoli-laimikattega, köögiviljalisandid krõmpsud, kaste jälle topsikesega kõrval - ei midagi liigset, ei midagi puudu.

Espresso oli selline nagu peab, mida sellest ikka kirjutada. Aga ometi - kui sageli jõuab see tilluke kohvi lauale kuumana? Peaaegu mitte kunagi, aga Lounge 24s jõudis!

Magustoiduvalik oli suur, nagu sellises mitte väga tõsise iseloomuga, natuke kohvikulikus kohas peabki olema. Valisin kohupiimapallid marjakastmega - maitsev! Ja uudne nii vormilt kui ka sisult: muidu tavaline kohupiimatarretis, aga kenadeks pallikesteks vormitud, värvilised kastmetriibud peal.

Pärast õhtusööki Lounge 24s tundub linnaelu koos selle juurde käivate linlike mõnudega erakordselt ahvatlev. Ei mingit kurtmist, et suvi möödas ja jälle tuleb tööd teha.

Ilmselt ei saa minust kunagi vaiksete väikelinnarestoranide ega romantiliste külakõrtside imetlejat. Loomulikult täidavad kartulipuder ja seenekaste kõhtu, mõnikord saab hakkama ka teeäärse söögikoha kartuli ja soustiga, aga meeled igatsevad siiski muud - seesamiseemnetes paneeritud tuunikala lihtsalt maitseb paremini kui hakk-kotlet friikartuliga.