Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti vajab maavolikogusid
Ikka ja jälle tõuseb küsimus haldusterritoriaalsest reformist. Harjumaal toimuva taustal võin kinnitada, et vabatahtlikke ühinemismõtteid on vähestel omavalitsusjuhtidel, vaatamata suurenevatele ühinemistoetustele. Kuigi suurenenud toetus katab enam-vähem ühinemiskulud, ei pane see veel kohalikke omavalitsusi ühinema. Tulemusi annaks vaid kogu omavalitsussüsteemi korrastamine, kus lähtutakse riiklikust vajadusest ja otstarbekusest. Ma ei räägi ainult haldusterritoriaalsest reformist ja küsimusest, kui palju peaks Eestis või Harjumaal olema omavalitsusi, vaid ka sellest, kuidas jagada süsteemi ja vastutust.
Täna tegeleb maavanem riigi esindajana maakonnaülese arenguga ning teostab samal ajal riiklikku järelevalvet omavalitsuste tegevuse üle. Aeg-ajalt jääb maavanem, kes on riigi esindaja maakondlikul tasandil, sootuks vastupidisesse rolli kohalike omavalitsuste või omavalitsusliidu advokaadina.
Vabariigi valitsuse seaduse kohaselt teostab riiklikku järelevalvet maavanem. Kuna eri maakondades erineb järelevalvetoimingute maht kümneid kordi, on järelevalvet mõttekas teha hoopis regioonipõhiselt samuti kui politsei või päästeamet. Võimalus oleks ka lahutada riiklik järelevalve maakondlikust arengust, andes üksikaktide järelevalve riigikontrolli pädevusse, kes valvab kohalike omavalitsuste majandustegevuse üle. Või hoopis õiguskantsleri pädevusse, kes valvab omavalitsuste välja antud üldakte?
Maakonna arengu küsimused jääks aga maavanema pädevusse. Kuna samaga peaks tegelema ka maakonna omavalitsusliidud, on kahe institutsiooni asemel mõistlik moodustada üks - maavolikogu. Maavolikogu valiks maavanema. Sellega laheneks ka küsimus, kuidas omavalitsusliite tugevdada.
Loomulik eeldus on radikaalne haldusterritoriaalne reform, mis vähendab üksuste arvu. Omavalitsus peaks olema europrojektides võimeline omafinantseeringuks ja samas piisavalt lähedal oma territooriumi elanikele.
Haldusreformi vajadus ja võimalus on suurem kui kunagi varem. Lahti tuleb mõtestada süsteem tervikuna - pelk vaidlus ja mõne "supervalla" moodustamine ei vii meid lähemale paremale omavalitsussüsteemile. Ehk võikski Eesti riik koosneda viieteistkümnest maakondlikust ja viiest linnalisest omavalitsusest? Lahendused on meie silme ees - on vaja vaid julgeid ja riigimehelikke otsuseid.
Autor: Värner Lootsmann