Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ühisrahast on saanud Euroopa stabiilsuse garantii
Olles vähem kui 10 aastat vana, on euro kõikide mõõtude järgi noor raha. Aga ta on saanud igapäevaseks reaalsuseks 320 miljonile inimesele 15 Euroopa riigis. Selle aasta globaalse finantskriisi taustal peavad isegi suurimad euro kriitikud nõustuma, et euro on olnud enneolematu õnnestumine.
Selle suve miljonid turistid ei pidanud kulutama raha valuutavahetusele. Kaubanduse ja välisinvesteeringute jaoks puudub eurotsoonis valuutarisk - ja see on veelgi suurema majandusliku tähtsusega. Ühisraha võtab kokku ühisturu idee.
Alates 1999. aastast on Euroopa rahaliidu liikmed kogenud mitmeid karme välisšokke. Nafta hind on hüpanud umbes 10 dollarilt barreli kohta 150 dollarile, nn uue majanduse ehk internetifirmade mull lõhkes ja aktsiaturud langesid. Sellesse aega jäi ka 11. september 2001 ja kaks sõda. Alates eelmise aasta suvest painab turge USA rämpsvõlakirjade kriis, mille lõppu pole näha.
Varasemast kogemusest rahvusvaluutade perioodist lähtudes oleks iga üks neist välisšokkidest pidanud esile kutsuma valuutaturgude terava kriisi. Pole raske ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui veel eksisteeriksid rahvusvaluutad - tohutu spekulatsioon mõnede valuutade vastu, keskpankade suured interventsioonid ja lõpuks kursimehhanismi kokkuvarisemine.
Aastad 1992-1993 olid tunnistajaks dramaatilisele kriisile Euroopa valuutavahetuskursi mehhanismis. Sellel oli tugev mõju kaupade suhtelisele hinnale riikide omavahelises kaubanduses. Nende riikide ettevõtted, kus rahvusvaluuta oluliselt tugevnes, olid ühtaegu silmitsi konkurentsivõime tugeva langusega. Niisugused firmad nõuaksid kindlasti kaitset ebaõiglaste tingimuste eest.
Tõsi, euro ei hoia ära riskantseid investeerimisotsuseid ja nende tagajärgi. Aga selleks polnud ta kunagi mõeldudki. Euroga saavutati seda, mida taheti: kriisid jäid kontrolli alla, kuna kriisid ei suuda enam nakatada euroala valuutaturge.
See oli juunis 1998, kohe pärast Euroopa Keskpanga asutamist, kui ma sain kirja Nobeli preemia laureaadilt Milton Friedmanilt, kes õnnitles mind kui panganõukogu liiget "võimatu töö" pärast. Ta oli veendunud, et Euroopa rahaliit oli määratud hukule. Kuid eurost sai õnnestumine.