Dick Fuld: Langenud Gorilla

Just seda võib teile kinnitada 62aastane Dick Fuld, hüüdnimega Gorilla, esmaspäeval pankrotikaitset palunud Lehman Brothersi juht.

Laenukriisi hoogu kogudes olid pead Dick Fuldi ümber lennanud juba mõnda aega. Bear Stearns, Citicorp, Wachovia, Merrill Lynch - üks teise järel kukkusid Fuldi kolleegid üle parda. Ka Fuldi, Wall Streeti viie investeerimispanga kõige pikaajalisema juhi lahkumise üle spekuleeriti palju, kuid ikka tundus peale jäävat nende arvamus, kes pidasid tema tugevuseks just võimet kriisidega toime tulla.

Ka Lehman Brothers sai ülevõtmispakkumisi ja investoritele oleks vägagi meeldinud, et nende laevuke oleks avamerelt kindlamasse sadamasse purjetanud. Aga Fuld uskus, et teab oma firma väärtust ega pea seda igale ettejuhtuvale põhjakoristajale müüma. Nagu pirtsakas pruut saatis ta ühe kosilane teise järel minema. "Me oleme ennegi saatuselööke vastu võtnud, ja oleme sellest alati palju tugevamana väljunud," teatas Fuld konverentsikõnes veel 9. septembril.

Millest selline kangekaelsus? Nii võib küsida inimene, kes ei tunne Dick Fuldi. Oli ju tema see, kes muutis Lehman Brothersi - MarketWatchi sõnu kasutades - võlakirjapoekesest finantsteenuste supermarketiks.

Dick Fuld tõusis investeerimispanga etteotsa pärast selle lahkulöömist American Expressist ning tegi kõikuvast ettevõttest jõulise panga. Tema juhtis selle läbi 1998. aastal puhkenud kriisi, kui riskifond nimega Long Term Capital Management kokku varises ja Wall Street ootas sama ka Lehmanilt. Tema hoolitses selle eest, et ettevõte pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutes kodutuks jäämist kiiresti taas tippvormi ajada. Tema ostis siis oma meeskonnale Morgan Stanleylt 700 miljoni dollariga New Yorgi Seitsmendale avenüüle peakorteri, mille turuväärtust hinnatakse praegu juba 1 miljardile dollarile. Tema juhtimise all kallines panga aktsia enam kui 100%. Ta tegi tublit tööd, mille eest teda tänavu märtsis premeeriti 22 miljonit dollariga.

Fuldist tehtud fotodelt vaatab vastu just selline mees - karm jõuline nägu, mis oleks kui grimeeritud Sherlock Holmesi tegelaskujuks. Pildid ei peta. Juba aastaid tagasi oli Fuld kauplemispõrandal endale teeninud hüüdnime Gorilla, mis viitas tema halastamatusele.

Ta oli tuntud oma otsese ja kohati ropu suuvärgi poolest, mehena, kes puuris oma pilguga vestluskaaslasele augu sisse ja naeratas harva. Ta lubas alluvatel kanda vaid kõige rangemat rõivastust, sest uskus, et lohakalt riietujad mõtlevad lohakalt. Kord kõndis Fuld alla kauplemispõrandale ja lasi oma paremuselt teise kaupleja lipsu kõigi ees läbi paberihundi.

Julmavõitu meetodite kiuste olevat ta kolleegide seas teeninud ära austuse, suuresti seetõttu, et suutis luua oma valitsusalas üks-kõigi-kõik-ühe-eest kultuuri. Ta liitus Lehman Brothersiga praktikandina juba ammusel tudengimässuaastal 1969 ning liikus firmas aste-astmelt ülespoole, kuni tippu välja. "Ma olin Mr. Inside," ütles Fuld kaks aastat tagasi Fortune'ile.

Ja kuna ta oli juba oma kolleegidele ja vaenlastele (just nii kutsus ta konkurente) tõestanud, et ta pole tossike, kes esimeste vihmapiiskade tulles tormivarju tõttab, usaldati teda. Globaalne finantskriis oli juba täies jõus, Bear Stearns uksed sulgenud. Ometi polnud Lehman Brothers veel tänavu juunini oma börsiajaloo jooksul kordagi kvartalikahjumit deklareerinud. Fuld mängis oma rolli, teatades viimase hetkeni, et kõik on korras.

Nii saigi usk, et tema hoole all oleva Lehmaniga ei lähe nii nagu teistega, Fuldile lõpuks saatuslikuks.

Nagu ütles Reutersile tabavalt uuringuettevõtte Portales Partners analüütik Charles Peabody: "Fuld ei võtnud piisavalt tõsiselt oma bilanssi tekkinud mõrasid. Teda iseloomustas tüüpiline pikaajalise juhi ülbus: "Mina selle asja üles ehitasin, ja see on väärtuslikum, kui turg aru saab.""

Nüüd on oma kõvakäelist juhti alt üles vaadanud töötajad häälekamad tema kohta arvamust avaldama. Seda enam, et juba aastaid maksis Lehman palka suuresti firma aktsiates - mis ainuüksi eelmisel nädalal kukkus 77%. Töötajaile kuulus pankrotti läinud ettevõttest ligi kolmandik.

Absoluutarvudes on suurim kaotaja Fuld ise, panga suurim eraisikust aktsionär. Kui aasta alguses oli talle kuuluvate firma aktsiate väärtus 211 miljonit dollarit, siis 12. septembri kauplemispäeva lõpuks vaid 34 miljonit dollarit.

Äraelamiseks selleks muidugi piisab, kui võimalikud kohtuprotsessid teisiti ei otsusta. Kuid selge on, et Gorillast on võitlusvaim väljas. Tema asetäitjad jagavad töötajatele infot ja püüavad päästa, mis annab. Fuld on muutunud viimasel nädalalal pea nähtamatuks.

Kui kadunud vennaksed Henry, Emanuel ja Mayer Lehman avaksid täna Wikipedia veebientsüklopeedia ja loeksid sealt sissekannet oma 1850. aastal rajatud investeerimispanga kohta, tuleks neil ilmselt klomp kurku.

"Lehman Brothers Holdings Inc. oli globaalne finantsteenuseid pakkuv ettevõte kuni oma pankrotini 2008. aasta septembris," kõlab esimene lause.

Ehk pakuks kunagi Saksamaalt USAsse emigreerunud vendadele siiski pisukest lohutust see, et ilma Lehman Brothersita poleks Ameerika Ühendriikidel ilmselt paljusid ettevõtteid, kellest praeguseks on saanud ikoonid.

Läbi ajaloo on Lehman aidanud laenuraha ja aktsiaemissioonidega jalgele Ameerika suurfirmade raskekahurväe.

Lehman Brothersi logod võivad tänavapildist küll kaduda, kuid jaehiiglased Sears ja Macy's on endiselt täis tunglevaid tarbijaid, Paramount and 20th Century Fox toovad meieni uusi kassahitte, Hertz Rent-a-Car tervitab maailma lennujaamades rendiautode otsijaid, Intel ja IBM hiilgavad arvutimaailmas ning ka Philip Morrise toodetel on endiselt palju kliente, keda tänapäevased tervislikud eluviisid ei ole suutnud armsa pahe juurest eemale peletada.

Veel 2007. aasta oli ettevõttele, mis sai New Yorgi börsi liikmeks juba 19. sajandil ning läks 1994. aastal ise börsile, kadestamisväärselt edukas. Lehman Brothers tõi koju rekordilised käibed ja kasumid, parandades oma tulemusi neljandat aastat järjest.

Ajakiri Fortune tituleeris Lehmani kõige imetletumaks väärtpaberifirmaks, ettevõte oli kauplemismahult Londoni börsil ja Euronextil suurim kaupleja.

Ja nagu Lehman Brothers poleks enne saatuselööke saanud. Üle tuli elada nii kodusõda kui ka 1930. aastate suur depressioon. 2001. aasta 11. septembril toimunud terrorirünnakutes jäi ettevõte kodutuks.

Kuigi rünnakutes hukkus vaid üks firma töötaja, kaotas 6500 inimest tööposti, mis asus otse kaksiktornide kõrval asuvas hoones.

Lehmani töötajad olid tunnistajaks tuhandete inimeste hukkumisele oma ukse all ning nende fuajeed kasutati surnukuurina.

Kõigest sellest välja tulnud Lehman Brothersile sai lõpuks saatuslikuks seesama laenukriis, mis on juba praeguseks maa pealt pühkinud kolm Wall Streeti investeerimiskuningat viiest.

Lehman oli USA suurim eluasemelaenudega seotud võlakirjade väljaandja nii 2006. kui ka 2007. aastal, haarates kümnendiku turust.

Praegu on Lehmanil 28 000 töötajat, kellest suurema osa tulevik on ebakindel.

Ligi 10 000 on endale leidnud uue tööandja Barclays Panga näol, mis võttis üle ettevõtte Põhja-Ameerika üksused ja ostis ära ka New Yorgi peakorteri.

Richard Fuld on terve elu töötanud ainult Lehman Brothersis, seega tundis ta ettevõtet läbi ja lõhki. Tänu temale tõusis Lehman 15 aasta tagusest kahjumist eelmise aasta rekordilise kasumini. Fuldi näol on tegemist tippjuhiga, kellel on ette näidata aasta parima varahaldusettevõtte juhi tiitel. Tema karjäär ning tööalased tulemused on kadestamisväärsed, lisaks on ta pärjatud mitmesuguste autasude ja tiitlitega.

Ehk peituvad just siin põhjused, miks keegi ei julgenud kahelda, kui Lehman Brothers võttis USA kinnisvarabuumi tipus suuri positsioone madala kvaliteediga hüpoteeklaenudes. Lõpuks olid ju taolised investeeringud taganud seni suure edu. Kuna Fuld võis minevikku vaadates ainult õnnestumisi täheldada, eiras ta ka aasta esimesel poolel kõlanud analüütikute hoiatusi.

Kuna Bear Stearns pidi juba märtsis tunnistama, et ei suuda iseseisvalt äritegevust jätkata, polnud suuruselt neljanda investeerimispanga Lehman Brothersi halb seis enam üllatav. Ootamatu oli ainult pankrotikaitseavaldus, seni loodeti, et ettevõte suudab tegevust jätkata, müües maha osa üksuseid.

Tõenäoliselt ei tahtnud Fuld leppida võimalike ostjate esitatud tingimustega, üritades välja pigistada mitte lihtsalt ellujäämise stsenaariumi, vaid võimalikult head tehingut. Kuna aga ettevõtte seis ei olnud selline, mis lubanuks läbirääkimistel domineerida, taganesid paljud kosilased laua tagant ning tulemus on tänaseks teada.

Vaadates, kui elegantselt müüdi Merrill Lynch USA suurimale pangale Bank of Americale (tehing pandi kokku kahe päeva jooksul), võib teha üsna meelevaldse järelduse - headel aegadel vajab Lehmani-taoline suurettevõte innustavat, karismaatilist ning isegi esile tükkivat juhti ning rasketel aegadel pigem rahulikuma laadiga administratiivset liidrit.

Kuigi võib arvata, et Fuldil on panus selles, et aktsionärid jäid pika ninaga, olid ettevõtte põhilised probleemid tingitud eelkõige kinnisvara- ja krediidikriisist. Lehmani enda mure oli turu olukorra hindamine ning vastavalt sellele riskide haldamine, millega hakkama ei saadud.

Lehman Brothersi saaga Eestit otseselt ei mõjuta, küll aga on see kinnitus süvenevast krediidikriisist. See tõstab raha hinda ja langetab investorite riskivalmidust, mis kaudselt mõjutab ka Eestit.

Veel pole USA väärtpaberijärelevalve ega justiitsministeerium andnud teada ühestki tsiviil- ega kriminaalmenetlusest, mis puudutaks Lehmani kokkukukkumist. Aga see peab tulema, isegi kui selle käimalükkamiseks läheb tarvis presidendivalimisi. Fuld on juba kutsutud USA esindajatekoja komitee ette juhtunut selgitama.