Venemaa majandus seisab vaid ühel jalal

Venemaa makromajandusnäitajad on suurepärased. Sisemajanduse kogutoodang kasvas teises kvartalis 7,5 protsenti, riigi välisvõlg on väike, eelarveülejääk meeletu. Seetõttu on keskpanga valuutareservide maht kolmandal kohal maailmas ning riigi reservfondi suurus 200 miljardit dollarit.

Nii on arusaadav, et paljud finantsspetsialistid soovitasid veel mõned kuud tagasi praegustel keerulistel aegadel investeerida just Venemaale.

"Isegi kui eeldame midagi väga ebatõenäolisena tunduvat - seda, et nafta hind läbib jõulise korrektsiooni (näiteks 30 protsenti) -, peame tunnistama, et see ei ole kaugeltki piisav selleks, et praegust suhteliselt head (makro)pilti ära rikkuda," vahendas juuli alguses Äripäevale nüüdseks SEBsse kolinud Evli Securitiesi varahalduse strateeg Peeter Koppel meie investeerimisspetsialistide hulgas valdava seisukohta.

Paradoksaalsel kombel on juhtunud just vastupidi. USA kinnisvarakriisist alguse saanud finantskriis on tabanud kõige rohkem just Venemaad. Veidi vähem kui kvartaliga on idanaabri aktsiaturud kaotanud enam kui poole võrra oma väärtust, olles Islandi järel enim kaotusi kandnud aktsiaturg.

Venemaa aktsiaturgude kukkumise peapõhjus ei ole kindlasti ülemaailmne finantskriis. Pigem tuleks selle põhjusi otsida riigist enesest.

Venemaa finantsturgude kuldsed päevad saavutasid haripunkti mai lõpus, kui välisinvesteeringute sissevool sai tänu uuele presidendile uue hoo. Analüütikud nägid temas liberaalset ja modernset riigipead, kes oleks tasakaalustanud Putini meeskonna natsionalistlike vaadete mõju, vahendas Financial Times välisinvestorite meelsust Venemaal toimuva suhtes.

Kuid peagi jahtus taoline optimism. Kõigepealt sai tagasilöögi brittide BP.

Sellele järgnesid Vladimir Putini ähvardused söe- ja terasetööstusgigandi Metšeli suunas. New Yorgi börsil noteeritud aktsia hind reageeris kukkumisega poole võrra. Suve lõpp aga päädis Gruusia sõjaga, mis vähendas välisinvestorite usaldust veelgi ja augustis voolas Venemaalt välja analüütikute hinnangul 20 miljardit dollarit.

Kuna ka nafta hind oli langenud üsna korralikult avaldus globaalne finantskriis Venemaa finantsturgudel täieliku kaosega. Kauplemine aktsiaturgudel peatati ning riik süstis finantsturgudele miljardeid dollareid.

Kui möödunud reedel kauplemine taas avati, oli investorite hulgas kohati tunda eufooriat. Bloombergi andmetel on fundamentaalnäitajate poolest on Venemaa odavaim aktsiaturg maailmas, mis tähendaks justkui soodsat ostuvõimalust.

Mina oleksin Venemaa suhtes siiski äärmiselt ettevaatlik (ehkki praegu tundub see takkajärele targutamisena, olen seda olnud kogu aeg). Minu skeptiline suhtumine põhineb Venemaa majandusel, mis toetub vaid ühele jalale, milleks on naftatööstus.

Nafta- ja gaasitööstus annab pea kolmandiku riigi sisemajanduse kogutoodangust ning üle poole eelarve- ning ekspordituludest. Viimase kümne aastaga on nafta hind kerkinud kümnekordseks ning see on aidanud riigi majandusel kasvada keskmiselt 7 protsenti aastas.

Paraku ei ole suutnud riik suutnud luua ühtegi konkurentsivõimelist tööstusharu. Kes oskab öelda maailmas laialdaselt tuntud Venemaal toodetud tarbekaupa? Tundub, et mitte keegi. Kui Ameerika tarbijad võivad ostelda terve päeva, ostes vaid Hiina kaupa, pole neil samal ajal võimalik leida ühtegi Venemaal toodetud asja, kirjutas ajakirja Fortune värske number. Siia ongi koer maetud.

Venemaa rahandusminister Aleksei Kudrin kinnitas, et riigieelarves tekib puudujääk alles siis, kui nafta hind Venemaal (mis on maailmaturu hinnast kuni kümmekond dollarit odavam) langeb alla 70 dollari barreli eest.

Praeguse seisuga võib see nii olla, aga arvestades inflatsiooni ja bürokraatiaaparaadi kasvu, tundub mulle, et pikemas perspektiivis suudab Venemaa majandus olla jätkusuutlik ainult siis, kui nafta hind kerkib korralikus tempos edasi. Mina seda ei usu ning kaldun arvama, et suurema tõenäosusega ootab ees aastaid kestev hinnalangus.

Aga isegi siis, kui hinnatõus jääb mõõdukaks, ei ole see Venemaa jaoks piisav. Venemaa on oma võimalused maha maganud.