Kolmerajalise tee ehitamine läheb liiga kalliks

Juba aastaid tagasi tõusis päevakorda kolmerajaliste (2+1 rada) teede planeerimine ja ehitamine Eestisse.

Põhjamaade kogemused näitavad, et kolmerajalised teelõigud peaksid olema vähemalt 3 km pikkused. Samuti ei saa rajada ainult ühte 3 km pikkust 2+1-rajalist lõiku, vaid vahetult peab järgnema uus lõik 1+2 rada, need lõigud peavad vahelduma.

Kolmerajalistel teelõikudel ei saa olla samatasandilisi ristmikke ega mahasõite, kus toimuvad vasakpöörded. Parempöörete korral peavad ristmikel ja mahasõitudel olema aeglustusrajad ja kiirendusrajad, vastasel korral ei ole kolmerajalisel teelõigul üldse mõtet.

Kui vaadata Põhjamaade (Rootsi, Soome) kolmerajalisi teelõike, siis need on rajatud enamasti väheasustatud piirkondades (metsade vahel), et vältida eritasandiliste ristmike ja paralleelteede (kogujateede) rajamist. Meile teadaolevalt on Soome loobumas uute kolmerajaliste teelõikude rajamisest.

Liiklusohutuse seisukohalt peab kolmerajalistel teelõikudel suunavööndid eraldama põrkepiirdega või trosspiirdega. Kogujateede puudumisel kujunevad olukorrad, kus kuni 3 km peab sõitma näiteks 10-20 km/h sõitva masina taga, sest möödasõiduvõimalust ei ole.

Ka kogujateede rajamiseks on vajalik lahendada maaküsimused, mis teadagi on väga keerukas ja aeganõudev protsess.

Samas on kolmerajaliste teelõikude näol tegemist ikkagi ajutiste lahendustega.

Tallinna-Tartu teelõigu analüüs näitas, et seal puuduvad 3 km pikkused lõigud (rääkimata 6 km või pikematest lõikudest), kus ei ole ristmikke ega mahasõite.

2+1-rajalist teed ei saa kujundada ainult teekattemärgistuse muutmisega (sõiduradade ümbermärgistamisega). Aruvalla (km 27) - Tartu teelõigul on sõiduteeosa laius enamasti 7,5 m (st selles laiuses võimaldab teekatendi konstruktsioon sõidukite liiklust), kuigi teekatte laius on 9 m. 2+1-rajalise tee rajamiseks oleks vaja teemuldkeha laiendada selliselt, et mahutada ära täiendav tugeva teekatendi konstruktsiooniga sõidurada, kindlustatud (kattega) teepeenar, kindlustamata (kruus) teepeenar ja põrke- või trosspiire koos sellest kahel pool olevate ohutusribadega.

Kõike seda arvestades leiame, et kolmerajaliste teelõikude ehitamine ei ole meie tingimustes majanduslikult põhjendatud, kuna nende ehitamine ei tule oluliselt odavam kui eraldusribaga teelõikude rajamine. Samuti ei taga kolmerajalised teelõigud meie liikluskultuuri arvestades ohutut liiklemist.

Autor: Aare Pain