Eesti vineer lõi maailmas võimsaid laineid

Lutherite vineerivabrik arenes tsaaririigi toonasel Balti erikorraga läänekaldal üsna tavalisest perefirmast. Ettevõtmise 1742. aastal Breslaust (nüüd Wroclaw) Tallinna toonud Georg Christian Luther hakkas lina ja soola, hiljem ka puiduga kauplema. Kaubeldi muudeagi ehitusmaterjalidega. Kuumaks kaubaks said Soomest toodud toona uudsed katusesindlid, mida hiljem hakati ise tootma.

Konkurent Rotermanni kaubahoov asus kõrvuti Lutheri firmaga sadamaalal. Teisalt vahest Lutherite õnneks keskendus esimene hiljem aina enam jahu ja teraviljasaaduste tootmisele.

Firma toonane omanik Alexander Martin Luther lasi 1876. aastal, uut võimalust haistes, uue saeveski ehitada. Edasi lisandusid aina peenemad puidutöötlemismasinad - ehitusmaterjalide vahendajast ja puidu töötlejast oli saamas nüüd mööblitootja. Aasta hiljem saigi firma kümnenditeks endale nime Mehhaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther.

Nii saatis ta oma pojad Christiani ja Carli saama just puidualast haridust. Firma säilimise ja edu nimel tuli nüüd omada head tehnilist haridust. Vanem vend õppis USAs puidutöötlemist, noorem Riias masinatööstust.

Vennaste õppimamineku järel hakkas surnud isast jäänud firma kiratsema. Juhtimise ülevõtmisel suunasid nad firma 1880ndail vineeritootmise alale. Kõrvu vanast ajast jäänud ehituspuidu töötlemisega toodeti menukaid puitkirste ja täispuidust toole.

Väidetavalt nägi Ch. Luther 1884. aastal ühe Tallinna poe aknal Ameerikas toodetud tooli vineerpõhja. See olevat andnud idee toota kergemaid ja odavamaid toole.

Euroopas oli vineeriasjandus võõras. Vineeri tootmiseks konstrueeris Carl Luther erimasinad. Et ideeallikas oli kolmekihiline vineer, sai see ka firma põhiliseks müügiartikliks aastakümneiks. Vineerpõhjade masstootmisele andis tõuke järgmisel aastal Peterburis aset leidnud tooteesitlus.

Kümnendi lõpuks ostis firma vineeri tootmiseks suure krundi kesklinnast lõunasse praegusele alale. Uuele alale kerkisid jõujaam, puidukuivati, saeveski ja teised paekivist tänini säilinud hooned. Sajandi lõpul lisandus toodete nimistusse vineeripõhine büroomööbel, kuid tootmisse jäi ka tavaline puitmööbel. Firma edule aitas kaasa ka vendade sugulase 1890ndail leiutatud veekindel vineeriliim. Seni niiskuskartlik vineer kõlbas nüüd ka reisikohvrite, kübarakarpide, ämbrite, mitmesuguste nõude tootmiseks. Hiljem ka rongivagunite, lennukite, autokerede tegemisel.

Just niiskuskindel vineer muutis Lutherite toodangu üle maailma nõutuks. Samal kümnendil kasutati seda Inglismaal ja selle kolooniates teekastide tegemiseks. Kõrvuti muuga viidi sinna ka Thonet'-tüüpi toole. Londonis loodud esindus Venesta (veneer + Estonia) aitas firmal imbuda veelgi enam välisturule. Siiski ei unustatud ka tsaaririiki - esindused avati Peterburis, Moskvas, lõunanaabrite juures Riias ja Eestimaalgi.

Sajandivahetusel hakkasid vennad osanikeks Volta tehase rajamisel, et saada tootmisse korralikku elektrit. Edu lisas ka Pariisi 1900. aasta maailmanäitus, kus kuulsust veelgi koguti.

Ettevõtte edukust kannustas takka ka raudtee - ilmast ja aastaajast sõltumata korraga suure koormaga alati hästi läbitava tee - kiire areng.

Enne I maailmasõda jõutigi rajada mitu tootmist Venemaale ja Soome alale. Sajandi esimestel aastatel kerkisid uued avarad paekivist tootmishooned päris raudtee veerde. Samal ajal lasi vananev Chr. Luther ehitada endale ka moodsa juugendvilla. Arhitektideks palkas ta samal ajal 1909-1910 Saksa teatri (nüüd Eesti Draamateatri) rajamist juhtivad Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi. Nüüd on villa rahva seas tuntud Õnnepaleena.

Sõda andis tagasilöögi ka Lutheri vabrikule - kippusid kaduma turud nii Läänes kui ka Idas, lisaks suri ka oma pojale Martin Lutherile juhtimise üle andnud Chr. Luther. Õli valasid tulle punaste riigipööre ja Vabadussõda.

Nagu muudeski suurriigi mõõtu firmades, algas siingi iseseisvus kiratsemise ja tegevuse ümberkujundamisega. Säilisid vaid paindlikud, kes loobusid suurriiklikkusest oma riigi nimel.

Lutheri vabrik suutis taastada üsna palju Lääne kontakte, Ida suund oli lootusetult kadunud. Tootmisse jäid paljud endised vineeripõhised artiklid, aga ka traditsiooniline treitud mööbel.

Ümberrühmitumise pingutusi kroonis edu järgneval kümnendil - 1931. aastal aitas Venesta rajada Jack

Pritchardil disainifirma Isokon Furniture Company, mis koondas enda alla mitmeid tuntud disainereid. Inglise modernismis erilise koha omandanud ettevõtmine huvitus vineerist ja selle kasutamisest moodsa arhitektuuri ning disaini võtmes.

Lisandusid kontaktid juhtivate arhitektide ja disainerite Walter Gropiuse ja Martin (Marcel)l Breueriga ja teiste disainikooli Bauhaus disaineritega. Neile mõjus vineer uue mööblialase võimalusena, mille nimel tegi Isokon laboreis katseid.

Uutele võimalustele tõmbasid kriipsu peale 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja natsionaliseerimine. Saksaaegsele toibumisele järgnes ligi poole sajandi pikkune mandumine. Mööbli lipulaevast sai Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat.