Traktorid erinevad üksteisest ka muu kui värvi poolest?

Põllumeeste sõnapruugis on tuntud sellised traktorivärvid nagu punane (Massey Ferguson), roheline (John Deere), sinine (New Holland) jt.

Massey Fergusoni Beaversis (Prantsusmaal) asuvas traktoritehases on 2000 töötajat ja seal valmib päevas 80-95 traktorit. Kogu seadmestik -

mootor, hüdraulika, elektroonika, rehvid jpm - tuleb teistelt äripartneritelt. Tehase põhifunktsioon on montaaž ja traktori värvimine. Suur osa tegevusest langeb muidugi konstruktorite õlule, kes pidevalt töötavad välja uusi tehnilisi lahendusi.

Tegelikult kehtib traktoriturul nõue: igale geograafilisele regioonile ja igas suuruses ettevõttele peab leiduma sobiv traktor.

Suureneva konkurentsi tingimustes asusid traktorivalmistajad juba eelmise sajandi lõpus ühinema suurteks kontsernideks.

Müügis olevail uutel traktoreil on küll erinevad tehnoloogilised tasemed, kuid koopereerumine on nähtav paljudes kontseptsioonides. Lahendused, mida pakutakse, on erinevad, ostjaspetsiifilised. Ettevõtete eripalgelisus seisneb tootmise ja teenindusvõrkude strateegias. Trendid ja innovatsioonisuundumus mootori ehituses, astmeteta jõuülekande pidev areng, elektroonika ja hüdraulika integratsioon on need valdkonnad, mis iseloomustavad uusi tuuli traktoritööstuses.

Ka standardiseerimine on aja nõue. Varem oli näiteks agregaatide riputus traktorile (kolmepunktikinnitus) ja jõusiirdevõlli pöörlemissagedus eri firmade traktoritel erinev. Nüüd on see standardiseeritud, seega on ka haakeseadmed muutunud n-ö universaalseks, sobides kõikidele traktorimarkidele. Elektroonika ning elektri ja infotöötluse süstemaatiline standardiseerimine on samuti möödapääsmatu. Traktor kui põllumajandusettevõtte lipulaev ja juhtmasin mängib suurt rolli mullaharimisel, külvil ja kõigi koristusmasinate tegevuse juures, mistõttu teatud lahendused peavad olema universaalsed, kõigi puhul kehtivad.

Esmapilgul paistab, et sääraste ühinemiste tagajärjel teeb traktorite mitmekesisus justkui vähikäiku. 2/3 aastas müüdud traktoritest tuleb Lääne-Euroopas liidrirollis oleva CNH ja talle järgneva John Deere'i, AGCO ja SDFi tehastest. Neile järgnevad Renault, Landini ja Valtra (kes Soomes on koduturu liider). Viimatinimetatud annavad kokku ligikaudu 16% traktoritoodangust.

Ülejäänud turg jaguneb 27 margi vahel, mis on valdavalt väikese võimsusega (kuni 40 hj) ja sobivad töödeks aedades, kommunaaltöödel ja maastikuhooldusel.

AGCO Grupp on markidega Fendt ja Massey Ferguson traktortootjate seas Euroopas kolmas. AGCO tehased on Martoberdorf Saksamaal (Fendt), Randers Taanis (kombainid), Coventry Suurbritannias (traktorid) ja Beavers Prantsusmaal (traktorid). Neile järgneb Same Deutz-Fahr Grupp, kes valmistab Same, Deutz-Fahri, Lamborghini ja Hürlimanni traktoreid.

Claas tegi Euroopa teravilja ja rohumaa koristustehnika turuliidrina 1990ndail universaaltraktori Xerion. Claasi ja Caterpillari koostööna valmistatakse roomiktraktoreid Challenger.

ARGO-Grupp oma Landiniga on tähtis Itaalia traktorivalmistaja. Firma omandas ka tootmisõiguse Doncasteris (Suurbritannias) olevas McCormicku traktoritehases ja on osanik CNH grupis.

Rahvuslikud traktoritootjad nagu oma maa turuliider Renault ning Soomes ja Skandinaavias juhtival positsioonil asuv Valtra on kõvad tegijad ka kogu Euroopa turul. Mõlemad on tütarfirmad - Renault on autokontserni ja Valtra AGCO kontserni oma. Olgugi et kontsentreerumisega markide arv väheneb, suureneb siiski spetsmasinate tootmine põllumajanduse, kommunaal- jt majandusharude tarbeks.

Traktori detailide ja sõlmede ühiskasutus ning üha intelligentsema toodangu valmistamine on tulevik, mis eeldab täpsust haakemasina elektroonilist juhtimist, aga ka elektroonset masinavalvet ja andmete käsitlemist.

Asjatundlik teenindus ja esmaklassiliselt varustatud töökojad, suur varuosade hulk ja kiire kättetoimetamine, kompetentne elektroonika ja tarkvara, efektiivne turg kasutatud tehnikale, sobiva haaketehnika olemasolu ja mobiilsus on näitajad, mis kõik suurendavad põllumehe silmis tehase toodangu väärtust. Ja loomulikult kallutavad need asjaolud ka põllumehe ostuotsust ühe või teise margi kasuks.

Traktorivalmistajad on niivõrd integreerunud, et raske on vahet teha, milline on ühe või teise firma osalus traktori valmistamisel. Säilinud on vaid kaubamärk. Küsitlused kinnitavad, et kompetentne ja paindlik teeninduskorraldus mõjutab müüki 50% ulatuses.

Arvamus, et ühed traktorid on paremad kui teised, pole tõsiselt võetav, sest traktorifirmade omavaheline koopereerumine on väga suur.

Eriti suurte ja väikeste traktorite tootjate arv on väike, sest majanduslikult pole mõtet neid eraldi toota.

Nii näiteks on Agritalia tütarfirma sellisele traktoritootjale nagu Carraro, kes on 15% Renault' osanik ja teeb koostööd JD, Case ning Valtraga. Renault valmistab keskklassitraktoreid (3000-seeria) John Deere'ile ja JD teeb mootoreid Renault' kergetele ja jõuülekandeid suurtele traktoritele. Same valmistab kompakttraktoreid Massey Fergusonile. Gima on Renault' ja AGCO vahel, valmistades koormustundlikke jõuülekandeid mõlemale.

Tänavu kaheksa kuuga on Eestis müüdud tunduvalt rohkem uusi põllutraktoreid kui mullu sama ajaga.

Iseäranis suur müüginumbrite erinevus ilmnes juba jaanuaris, kui omaniku leidis 73 traktorit rohkem kui jaanuaris 2007.

Aasta edenedes on müük mõnevõrra stabiliseerunud ja praegu on vahe 115 masinat tänavuse kasuks.

Kahe aasta kaheksa kuu võrdluses on Valtra tänavune kasv konkurentidest peajagu üle. Valtrat on tänavu ostetud sama palju kui mullu terve aastaga - 136.

Hästi on edenenud John Deere'i müük ning praeguseks on mõlemad möödunud Belarusist. Kuigi ega Belarusi tulemus ole iseenesest sugugi halb, sest müüdud on mullusega võrreldes kümme masinat rohkem. Kogu eelmise aasta müügitulemuse on augusti lõpuks lisaks Valtrale juba kätte saanud või ületanud John Deere, McCormick, Fendt ja Case.

Üldse on Eestis tänavu müüdud 19 marki traktoreid.

Autor: Ilmar Karjane