Paneme kinni K-rahapesumaja

Jüri Vilmsi Sihtkapital väärib oma nime. Aastal 1918 Soome poole teele asunud asepeaminister Vilms jäi jäljetult kadunuks ja tema surma varjutab tänini saladus. 90 aastat hiljem kannavad ettevõtted temanimelisse sihtasutusse suursummasid, mis kaovad sama jäljetult. Sest reklaame, mida selle raha eest "tellitakse", ei ilmu.

Soovime selle JOKK-skeemi lõpetamist. Eesti seadused peavad käsitlema ka erakonnaga seotud organisatsioonidele raha andmist erakonna rahastamisena ning kõik summad peavad olema avalikud.

Praegu kehtib Eestis süsteem, kus juriidiline isik erakonnale raha annetada ei tohi. See ei keela tal aga kanda raha üle selle erakonnaga seotud sihtasutustele või muudele ühendustele - juriidilises keeles sidusorganisatsioonidele.

Kuni seda ei tehta, nimetatakse erakondade rahastamine ümber teiste nimedega. Antud juhul on selle nimi reklaamiteenuse ostmine, aga variatsioone on olnud veel, näiteks Reformierakond levitas liberaalset mõtteviisi ja Res Publica pakkus koolitusteenust. Mis pole keelatud, see on lubatud: sedasi ju JOKK-printsiip toimibki. Järelikult tuleb keelata. Äripäev on sellel aastal kirjutanud Jüri Vilmsi Sihtkapitalist kaks juhtkirja, kus tegime sarnased ettepanekud. Justiitsminister Rein Lang rääkis maikuus, et erakondade sidusorganisatsioonide regulatsiooni tuleb muuta ja teha nad läbipaistvaks, nagu ettekirjutused Euroopast ka soovisid. Vahepeal pole midagi muutunud, sestap kirjutame veel.

Erakondade rahastamise avalikustamine ei ole mõeldud parteide kiusamiseks, vaid selleks, et avalikkus saaks jälgida aegjoont ülekanne - erakonna otsused. Kui avalikkus teab kõikidest erakondadele antud summadest - ja selle all mõtleme ka erakondlikelt ühendustelt teenuste ostmist -, siis ei saa poliitikud teha annetajatele soodsaid otsuseid ilma, et sellest keegi kuskil kuuleks.

See peaks olema ka poliitikute ja ettevõtjate huvides. Esiteks on siis kindel, et võimulolijad ei saa oma positsiooni kurjasti ära kasutada (opositsioon on seaduse ees võimulolijatega võrdne) ja raha andnud ettevõtjaid ei kohelda kolleegidest võrdsemalt.

Liiati ei saa poliitikutest ettevõtjate pantvange. Kord äraostetavalt käitunud poliitik ei julge muidu tulevikus enam teenete osutamisest keelduda, sest muidu "lekib" tema eksimus välja.

Meile võib vastu väita, et nagunii ei ole võimalik kõiki annetusi avalikustada, sest poliitikud ja ettevõtjad leiavad uusi viise poliitiliseks rahapesuks. Meie arvame, et sellise mõtlemisega jätame end ette kaotajaks ehk piltlikult avame vargale ise ukse, et too ei peaks muukrauda otsima minema.

Autor: ÄP