Mullid lõhkevad, kapitalism jääb

Viimased nädalad on näidanud, et aeg-ajalt tuleb ette mullide lõhkemist ning siis hakkavad riigid rohkem majandusse sekkuma ja karmimaid mängureegleid kehtestama.

Aastakümneid valitses maailmas turu nähtamatu käsi. Nüüd on kõik justkui pea peale pööratud. Kapitalismi kantsis USAs päästab valitsus maksumaksja rahaga liigseid riske võtnud ettevõtteid, Euroopa riigijuhid räägivad kapitalismi ümberkorraldamisest ja astuvad samme oma pankade ja hoiustajate kaitseks.

Segaduses on ka Eesti. Meie uskusime Nõukogude ikke alt tulnuna vabasse turgu ja Milton Friedmani õpetusse erilise innuga ning just sellega seletati meie muljetavaldavat arengut. Alles nädal tagasi ütles peaminister Andrus Ansip, et Eesti riik ettevõtetele appi ei tuleks. Piiratud valitsuse ideoloogiat on kandnud ka Äripäev. Kas me oleme kõik eksinud?

Ei, me lihtsalt oleme näinud ühe mulli lõhkemist, ja selle mulli iseloom ja suurus olid kahjuks sellised, et keskpangad ja rahandusministeeriumid pidid sekkuma. Finantssüsteemis tekkinud usalduskriisil on nimelt halb komme mõjutada kogu majandust, sest rahakraanid keeratakse kinni kõigi jaoks. Kuid kui järgi mõelda, siis on mulle ennegi lõhkenud ja valitsused on turu tegemistesse alati sekkunud, praegu oli vaid plaks kõvem. Mis muud tähendavad eelarvepoliitika, intressimäärad, eksporditoetused, maksusoodustused või ELi fondid kui riiklikku turu suunamist.

Nagu kõik mullid, tekkis finantsmull samuti sellest, et keegi ei saanud enam aru, mis on tegelikult selle keskmes olnud varade - sedakorda siis nende keeruliste finantsinstrumentide - väärtus. Ka kinnisvara ja IT-ga juhtus sama asi. Muidugi muutub selle kriisi tulemusena maailm: kõigepealt loetakse ohvreid ja siis suureneb riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kontroll finantsmaailma üle. Reegleid on ka enne karmistatud. Kui USA esimesed kapitalistid - Rockefeller, Carnegie - oma muinasjutulised rikkused kokku ajasid, ei maksnud nad veel makse. Tänapäeval kõlab see hullumeelsusena.

Muidugi peab meiegi valitsus sekkuma, kui meil peaksid pangad äkki hakkama doominokividena kukkuma ja Euroopa riigid ümberringi oma majandust sekkumisega turgutavad. Me pole Milton Friedmani nimeline oaas, vaid osa maailmamajandusest.

See kõik ei tähenda aga seda, et kapitalistlik riigikord põhiolemuselt laguneks. Kui riigipeade retoorika kõrvale jätta, siis on riikide praegused pingutused suunatud selle korra säilitamisele, mitte muutmisele. USA valitsus plaanib riigistatud varad parematel aegadel taas turul maha müüa ning Euroopa riigid süstivad pangandussüsteemi usaldust, et too võiks praeguse üle elada ja toimima jääda.

Autor: ÄP