'Surmaralli' kui muusikavideo

Aasta on 2016. Ameerika majandus on hävinud, lokkab kuritegevus ja vanglad on ülerahvastatud. Rahva rõõmuks ja televisiooni abil hakatakse vahendama otseülekandeid veristest võidusõitudest vangide vahel. Gladiaatoritele kohaselt lõpetab enamik osalejaid võistluse traagiliselt. Mandunud ühiskonnas nauditakse ikka madalat meelelahutust.

Kui selle filmi treilerit telerist näha õnnestus, tundus ikka mage lugu olevat. Meeldivalt jõhkra näoga ja ülevoolava briti aktsendiga Jason Statham mängib osavat autojuhti, kelle elu sõltub tema võidusõiduoskusest. Kui kellelegi on tuttav film "Riskikuller", siis tundub selline rollivalik väga tuttav. Kõlab sama huvitavalt ja üllatavalt, kui reklaam kutsuks teid kinno vaatama uut filmi unelmate printsi kohtavast noorest prostituudist Julia Robertsiga peaosas. Samas kui mehele üks roll nii hästi sobib, siis ei saa ka väga rängalt põruda. Ja roll Stathamile sobib, väga sobib.

Film meenutab mõnusat ja värvilist muusikavideot, kus tempo kordagi ei lange. Ükski dialoog ei kesta üle poole minuti ja järgmist süžeekäiku on raudse kindlusega võimalik ette aimata.

Kuigi paberilt lugedes on film väga madalalaubaline ja tühine, on sinna peidetud peen intelligentne joon.

Naljad on natuke naljakad ja karakterid on väga värvikad. Näiteks sadistliku vangladirektorit mängib seksikas keskealine daam, kes meenutab natuke kirjanik Kadri Kõusaart 20 aasta pärast. Peategelase peamine konkurent on räppmuusiku olekuga kahemeetrine mustanahaline mehemürakas, kes loeb kongis piiblit, lõigub ennast žiletiteraga ja on homoseksuaalsete kalduvustega.

Kui teid teie autohulludest sõbrad seda filmi vaatama kutsuvad, siis ei maksaks hakata välja mõtlema usutavat vabandust mitte minna, vaid võtta elu ja filmikunsti natuke vabamalt ning kinos ära käia.