Ärme lipitse, kuid ärme ka räuska

Paljud Eesti ärimehed süüdistavad poliitikuid, et nood on rikkunud ära meie suhted Venemaaga. Selle kriitika kohaselt, mida kõige teravamalt on teinud ka ise poliitikas olnud suurettevõtjad Tiit Vähi ning Jüri Mõis, olevat just meie riigimeeste asjatud Vene-avaldused teinud ettevõtjatel ida suunal äritegemise võimatuks.

Äripäev on arvamusel, et Venemaaga äritegemine on takistatud siiski eelkõige sellepärast, et Venemaa on nii otsustanud. Samas nõustume ettevõtjatega, et paisutatud negatiivne retoorika teeb meile kahju.

Ühelt poolt on üllatav, et jahedad suhted oma võimusfääre laiendava Venemaaga võisid meie ettevõtjatele ootamatusena tulla. On ammu teada, et see on suure poliitilise riskiga ärikeskkond.

Ilmselt on Eestis ükskõik mis sektoris vähe selliseid ettevõtjaid, kes ei tahaks minna hiiglaslikule, näljasele ja otse meie ukse all olevale Venemaa turule. Enamik neist pole seda teinud sel lihtsal põhjusel, et on pidanud riske liiga suureks.

Nende seas, kes on siiski riski võtnud, on nii õnnestujaid kui ka põrujaid. Siin kehtib vana tõde: mida suurem võimalik tootlus, seda suurem risk. Tegelikult ei või ennast Venemaal kindlalt tunda ükski välisinvesteering. Näiteks Hollandi või Briti naftafirmadelt on Venemaa juriidilistel ettekäänetel (nagu looduskaitse) suuri summasid omastanud. Soomlased on püüdnud heaga, kuid Venemaa on sellest hoolimata puidutolle tõstnud.

Ukraina oli kaua aega päris kuulekas laps. Kui seal aga Euroopa-meelsed lõpuks võimule pääsesid, avastas riik ühel uusaastahommikul, et Venemaa on ta karistuseks gaasivarustusest lahti lõiganud. Või miks me räägime välisinvesteeringutest, kui Yukos ja Mechel on kujukad näited Venemaa noamängust kohalike ärimeeste kõridel. Niisiis on Venemaal olnud äri- ja poliitilised huvid alati seotud ning eraomandi puutumatuse mõistest saab naaberriik samuti teistmoodi aru. Isegi head suhted ei anna mingit garantiid.

Teisalt nõustume valitsuse kritiseerijatega, et meie poliitikute sõnavõtud Venemaa suunal peaksid vältima vaenulikku retoorikat. Lipitseda ei tohi, kuid poliitikute katsed teineteist Vene-vastaste väljaütlemistega üle trumbata ei mõju kasulikult ärile ega inimeste igapäevastele suhetele.

Põhiküsimustes tuleb selg sirge hoida, aga samas otsida Venemaaga pragmaatilisi ühishuvisid, nagu keskkonnakaitsjate koostöö Peipsi järvel ning toimivad kultuurikontaktid. See annab meile ka rahvusvahelistes suhetes kaalu juurde. Selles, et valitsust kritiseerivad just need ettevõtjad, kes on ise panustanud just Venemaal äriajamisele, pole midagi imelikku. Iga asja eest astub välja see, kelle huvid on kõige rohkem mängus. Poliitikuil on tähtis püüda neid huve riigi poliitikaga mõistlikkuse piires sobitada.

Autor: ÄP