Artemise juures

Artemise aknast saab möödujatele ülevalt alla vaadata (restoran on tänavast paar trepiastet kõrgemal), vastas on eriti ilus arhitektuur, munakivisillutis särab vihma käes ja tuul kleebib akendele värvilisi lehti.

Majanduskriisil pole mingit tähtsust, kui klaasis loksub hägune ouzo, telerist näidatakse lõunamaa pilte ja kõlab puhkuseaega meenutav kreeka muusika. Hoopis suurem probleem oli see, et täidetud paprikaid parajasti ei olnud: Eesti paprikad ei kõlbavat, aga Kreeka omad pole veel pärale jõudnud. Kreeka paprikad olla nii suured, näitas ettekandja kahe käega, ja ma jäin uskuma.

Mõned rahvuslikud road olid menüüs lahti seletamata, näiteks moussakas ja pastitsio. Ettekandja kinnitusel ollagi see nii mõeldud, et inimesed küsivad ja tema saab siis kõik ära rääkida. Mina valisin moussakase mitte seetõttu, et see mulle maitseks, vaid sellepärast, et souvlaki ja salata horiatiki järel on see minu arvates kõige tuntum Kreeka roog. (Moussakas on baklažaani-hakklihavorm, pastitsio kreekapärane lasanje, souvlaki vardas grillitud liha ja salata horiatiki meilgi kodunenud Kreeka salat.)

Artemise toidud on lihtsad, maitseid kujundavad köögiviljad, juustud, kastmed ja lihtsal viisil küpsetatud liha. Gurmee keerdkäike pole Kreeka tavernast põhjust otsida (muidugi on ka seal oma tipprestoranid, aga see on hoopis teine teema). Erinevalt paljudest kesklinnakohtadest on siin ka lihtsaid ja odavaid roogasid. Artemise toit on tubli kõhutäitja, minu jaoks isegi liiga tubli. Niisugused ehtsad taverna- ehk kõrtsi- ehk pubiroad, kus õliga pole kokku hoitud ja portsjonid on pirakad. Souvlak'i-vardad troonisid hiiglaslikul friikartulihunnikul, liha tõi köögist tule ja süte lõhna ja oli krõbemahlakas, moussakast polnud nii palju, aga see oli tõeliselt rammus. Nii eelroa kui ka põhiroaga normaalse isuga sööja minu arvates toime ei tule. Meie sõime eelroaks kahepeale ühe saganaki ehk küpsetatud juustu, pärast seda jäi mul suurem osa moussakast söömata, magustoidust ei suutnud enam mõeldagi.

Artemise ettekandja Su-zanna oli pigem Kreekast kui Eestist: ta rääkis, pakkus roogasid, soovitas lisandeid, veini, tundis meie vastu huvi ja oli ka muidu nobe ja lahke. Oskas ja tahtis pakkuda seda, mis hästi välja on tulnud (ja mis ka maksis rohkem): souvlaki oli just tema soovitus, ka veiniga jäime rahule. Ainult teede valik oli kole - karbitäis üheainsa firma teepakikesi. Selline komplekt näeb eemalt kena välja, aga midagi ei ole ju valida - kõik ühesugused paberimaitsega joogid.

Heas rahvusrestoranis saab tunda võõra maa maitseid sinna kohale sõitmata. Halb rahvusrestoran seevastu tõmbab mõne maa reisiplaanidest hoopis maha. Nii on need restoranid tahes või tahtmata oma maa esindajad, kulinaarsed saatkonnad.

Kreekasse reise korraldavad firmad ja Kreeka turismiamet võiksid Artemist esinduskuludega toetada - kes Kreekas juba käinud, neid paneb meenutama ja tagasi tahtma, kes veel sinna pole juhtunud, saavad maa maitsetest ja lõhnadest hea ettekujutuse.