Miks ma ei põe säästude pärast?

Finantskriis on pannud inimesed ümberringi kurtma pensionifondidesse paigutatud raha sulamise üle. Mina pole oma sambaid vaatamaski käinud.

Miks ma peakski, sest pilt, mis seal avaneb, on ju ette teada ja vähemalt minus mingit vapustust ei tekita. Imestama paneb hoopis see, et kas tõesti pensionifondidesse investeerijad arvasid, et nende raha seal ainult kasvab ja nii 30 aastat järjest? Ei pea olema majandusteadlane, et aru saada sellise mõtlemise absurdsusest.

III sambasse olen raha kogunud vist kaheksa ja II sambasse kuus aastat, liitusin esimesel võimalusel. Ma pakun, et praegu pole seal suurt midagi alles. Aga see ei huvita mind eriti, sest pensionile kavatsen ma minna kõige varem 30 aasta pärast.

Kas ma peaksin ennast süüdistama, et olen valinud valed fondid? Olen kindel, et inimesed, kes on oma raha paigutamisse väga tõsiselt suhtunud, kaotavad praegu just samamoodi. Täpselt nii, nagu ahv suudab valida sama head aktsiad kui parimad börsianalüütikud.

Sest tegelikult ei tea keegi, mis hakkab juhtuma. Pole kunagi teadnud ega hakkagi teadma. Läbi ajaloo pole keegi suutnud teadlikult teha väga täpseid ennustusi, puudutagu need siis finantsmaailma käekäiku või inimkonna arengut laiemalt.

Seetõttu pole ma kunagi eriti põdenud selle üle, mis mu rahast saab. Minu jaoks on pensionifondidesse kogumisel olnud pigem hea psühholoogiline efekt, et ma teen vähemalt osaga oma rahast siiski midagi kasulikku, mitte ei löö seda reisides laiaks.

Reisimine, tõsi küll, on nüüd tagantjärele osutunud väga heaks investeeringuks. Kui ma oleksin kõik need kümned ja kümned tuhanded kroonid, mis ma viimastel aastatel olen reisimisele kulutanud, aktsiatesse pannud, poleks mul praegu ei raha ega mõnusaid mälestusi.

Ma loodan väga, et kui maailma räsiv finantskriis ka võtab minu pensionifondid, siis vähemalt jätab ta alles minu võrdlemisi süüdimatu suhtumise rahasse. Rohkem kui pingsast turgude jälgimisest tasub elus lähtuda lihtsatest tõdedest. Headele aegadele järgnevad halvad ja vastupidi.

Pole võimalust praegu teada, kuidas sa tegelikult oma pensionipõlve veedad: kas rahuloleva heas vormis prouana Vahemere ääres või aukus põskedega metsa alt hagu korjates. Võtke rahulikult, soovitan, mida me ikka teha saame. Ja viimase raha eest tasub alati osta pigem pudel veini kui jupp nööri.