Tavaline neljapäev Sansibaril

Ärkan, sest voodilina on kleepunud mu kehale. Propeller laes seisab, seega pole elektrit. Vaatan uniselt kella, 5.50 on paras aeg, et end üles ajada. Lähen igahommikusele jooksuringile. Kuigi päike alles tõuseb, olen kümne minutiga läbimärg. Koolibussile tõttavad Sansibari lapsed on sini-valges vormiriietuses ja hüüavad "jambo, mzungu" ehk "tere, valge".

Kell 6.45, kui tagasi jõuan, viskan end magamistoa kivipõrandale ja hingeldan. Õnneks on elekter tagasi ja propeller ajab õhku toas veidi ringi. Konditsioneeri ma kodus enda tervise pärast ei kasuta. Järjekordne neljapäev Sansibaril on alanud.

Seaduspärasus, et kui kell 6 pole Zanzibar Townis elektrit, ei ole seda pea terve päev, peab ka täna paika. Arvutiga saan tööd teha vaid tunni, vaibuv muusika ja ventilaatori urina seiskumine annavad märku uuest elektrikatkestusest.

Lisaks on mu majavalvur hakanud hoovi peal endale maisiputru keetma ja kirbe ving tungib tuppa. Olen unustanud kohvi teha ning see on hea vabandus ja õige aeg sõita Stone Towni, lubamaks endale värsket kohvi ja hommikueinet.

Pargin auto ookeani äärde ja jalutan läbi kitsaste tänavalabürintide. Ostan ZanTeli kõnekaardile veidi kõneaega juurde ja haaran teel kaasa värske kohaliku lehe - ainus, mis ilmub inglise keeles. Kell on 9.30, kui sisenen ühe esimese külastajana täpselt peatänava ääres asuvasse kohvikusse. Veel pole turiste.

Kohv on väga hea ja ärge rääkige mulle Keenia kohvist või Uganda teest. Sansibari kohviubade õige röst on maailma parim, eriti kui on veidi tšillipipart lisatud. Õnneks siinset kohvi ei ekspordita ja müüakse minimaalselt. On, milleks siia tulla.

Värske lehe ja kohvi kõrvale kuuluvad mul alati hakitud puuviljad maitsestamata jogurti ja riivitud India pähklitega. Ning loomulikult värskelt pressitud apelsini-granadilli mahl riivitud ingveriga. Minu hommik.

Olen kokku leppinud mõned kohtumised ja suundun auto poole. Vahepeal on aga õhutemperatuur kahekordistunud ja autosse sisenemine võrdub Eestis leilisauna astumisega. Stone Townist Paje ranna suunas välja sõites valin alati ringiga linnast lahkumise. Mu närvid maksavad rohkem, kui võidelda läbi turu sõites jalgratturite, eeslite ja muidu pudulojustega.

Linnast väljununa hingan kergendatult. Võiksin gaasi vajutada, ent mul on omad maanteehirmud. Kui vastu kihutab veoauto, kastis püsti sada ehitustöölist, siis peatun ja tänan kõigevägevamat, et ma neile ette ei jäänud.

Vaid tunnise autosõidu kaugusel asub üks mu koostööpartner - Karafuu hotell. Omanikud on itaallased, kuid eestlased armastavad seda hotelli. Olen välja töötanud uue toote ja üritan oma idee ka itaallastest turistidele maha müüa.

Kõik pakuvad Sansibaril vürtsituuri. Mina aga liitsin vürtside tutvustamise suahiili köögiga ja eestlastele see meeldis. Võid ju vaadata maitseaine puu otsas kasvamist, aga kuidas valmib terav riis või Sansibari kana? Ja kas te oskate kookospähklit riivida? Panin kokku tüüpilise turistile suunatud tuuri ja kokkamise koos söögiorgiaga restoranis. Aeg on müüa idee maha ka teistele rahvastele.

Karafuus - mis suahiili keeles tähendab üht Sansibari peamist ekspordiartiklit nelki - saan oma idee müümisega edukalt hakkama ja edaspidi kukub igalt kliendilt kümnendik minu arvele. Kui vähegi võimalik, ära Aafrikasse investeeri, vaid leia partner, kellele müüa enda idee maha ja saada sellelt oma protsent. Kohalikega ühise äri ajamiseks peab lihtsalt olema ahvi kannatus ja palju raha.

Enne tagasiteele asumist värskendan end India ookeanis, kui seda saab värskendamiseks nimetada, sest vee temperatuur on 29 kraadi. Sool kehalt maha pestud, vahetan riided, jätan hotelliomanikega hüvasti ning alustan sõitu linna.

Politsei! Olen neist väsinud, sest alati peavad nad mind kinni ja loodavad teenida vähemalt dollari. Ma aga ei maksa. Neile ei meeldi euroliidu load, nõuavad Sansibari litsentsi. Saan neist aru, arvestades kohaliku liikluse eripära. Parim abimees on hädavale. Kutsun politsei kaasa, et minna eelmisesse kontrollpunkti, kus mu juhilube aktsepteeriti.

Ja nii saangi alati edasi sõita. Vahel võtan mõne politseiniku sugulase autole ja viin linna. Teel kuulen huvitavaid lugusid (kui kaaslane inglise keelt oskab). Lisaks kuulub autosõidu juurde alati paar peatust, et täiendada koduseid puuviljavarusid.

Linnas astun sisse lennufirma Coastal kontorisse, kus peaksin saama kätte eestlastest Kilimanjaro-vallutajate siselennupiletid. Neid on vaja seitse, kahjuks on blankette viis. Peakontorist saabuvad blanketid homme või ülehomme - ühesõnaga millalgi. Mul soovitatakse homme jälle tulla. Või siis ülehomme.

Hilislõuna söön Livingstone'i restoranis, kuna seal on wifi. Kiire salatiampsu kõrvale loen e-posti. Tundub et Eestis on külm ja pilvine. Saan kirju, kus tahetakse päikest ja Sansibari. Unelmate soovid on loomulikult sõit Mneba paradiisisaarele, kus puhkavad Hollywoodi kuulsused. Loomulikult on ka neid kirjutajaid, kellel aitan leida vaid 20dollarilist bangalot. Edastan broneeringud ja järelepärimised oma kontaktidele, lootuses saada homseks vastused ja kinnitused.

Siis helistab üliõpilasest eestlanna Tiina. Teel temaga kohtuma "peksan" suveniirimüüjaid paremale ja vasemale. Ma pole turist, ma elan siin. Sansibari uskumistest kursusetööd kirjutav Tiina on minu saabudes süvenenud oma vihikusse. Elektrit jälle pole, istun ja higistan. Tellin oma lemmiku spice coffee'i. Hakkab sadama, õhk on niiske ja udune. Selline ilm toob eriti hästi välja Sansibari lõhnad. See ongi vürtsisaar.

Ma olen vist armunud, lausub järsku Tiina. Ta on nii teistmoodi ja me oleme samal lainel. Ma mõistan ja ei mõista ka. Miks valged jäävad siia, mis see on? Siin on tuhat probleemi ja põhjust, mis meile ei sobi, kuid ometi me jätame oma südame siia. Ma oskan olla neutraalne ja see on igas kultuuris parim.

Kell 19 on nii pime, et kui ma ei teaks, kus asub auto või kodu, oleks ma eksinud. Õhk on niiske, soe ja suitsune. Keegi teeb lõket. Koduteel peatun n-ö valgete poes, kuhu kohalikud ei satu. Tükk juustu maksab 15 dollarit ja hapukurgipurk 12 dollarit. Valge vein Lõuna-Aafrikast vaid kuus. Valget veini aga joovad kõik mzungu'd.

Kodus avan veini, puistan sisse jääkuubikuid (praegu on elekter olemas) ja vaatan telerit. Propeller uriseb vaikselt laes ja liigutab öösooja õhku. Homme on uus päev ja see ei sarnane eilsega. Pole vajagi.

Autor: Janika Vaikjärv