Pangaliidu juht: giljotiiniga nohu ravima?

19. oktoober 2008, 11:02

Riik peab oma kodanikke kaitsma ja
kiirlaenudest tekkinud sotsiaalset probleemi lahendamise soov õigusnormi
kehtestamise läbi on mõistetav. Kahjuks võib valitsuse poolt heakskiidu saanud
nn kiirlaenude eelnõu jõustumine osutuda kulukaks ja ebaefektiivseks ning
eelkõige probleemi mittelahendavaks juriidiliseks eksperimendiks, leiab Eesti
Pangaliidu tegevdirektor Katrin Talihärm.

Järgneb Talihärmi arvamusartikkel.

Esiteks soovitakse muuta tsiviilseadustikku nii, et edaspidi oleksid automaatselt tühised tehingud, mis on tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. See kõlab hästi kiirlaenude kontekstis, kuid tegemist on eraõiguse üldnormiga, mis laieneks ka kõikidele teistele tehingutele. On ju näiteks tagatiseks antud aktsiate müük turu madalseisu ajal tingitud erakorralisest vajadusest. Kui aga olukord turul muutub, tahaksid kindlasti paljud kliendid sellise ebasoodsatel tingimustel sooritatud tehingu tagasi pöörata. See võib koormata ebamõistlike kaasustega meie kohtusüsteemi. Lisaks laienevad kiirlaenuvõtjatest tarbijate kaitseks tehtud seadusemuudatused ka juriidiliste isikute omavahelistele tehingutele, mida teatavasti kiirlaenude problemaatika üldse ei puuduta.

Teiseks soovib valitsus allutada tarbijakrediidi regulatsioonile kõik alla 3-kuulised ja alla 200 euro suurused finantseerimistooted. Abinõu, mis tundub mõistlik kiirlaenude kontekstis, seab löögi alla aga ka teised lühiajalised finantseerimistooted, näiteks praegu soodsa hinnaga määratud tagasimaksega krediitkaardid, mille puhul peaksid pangad täielikult muutma nii ärimudelit kui hinnakujundust. Selle tulemusena saaks tänasest lihtsast ja odavast tootest keerukas ja tänasest kõrgema hinnaga kaart. On vastuvõetamatu, et eesmärgiga lahendada üht sotsiaalset probleemi, sunnitakse muutustele teisi probleeme mitte tekitavaid teenusepakkujaid ja jäetakse kaotajaks väga suur hulk väikelaenukliente, kes ei ole kunagi kiirlaenutoodet kasutanud.

Et lahendusi leida, peaks esmalt uurima, kes on probleemsed kiirlaenuvõtjad ja miks nad raskustesse satuvad. Kiirlaenukontorid on sellekohast teavet jagades kitsid, kuid aktiivse meediakajastuse tõttu jääb (võib-olla ekslik) mulje, et neid on väga palju. Ajakirjanduse põhjal võib raskustesse sattunuid laias laastus jagada kaheks: esiteks juhuajendi alusel sügavalt järele mõtlemata laenu võtnud ning teiseks need, kellel ei ole mingit sissetulekut või kes varem võetud kohustuste täitmiseks pöörduvad viimse võimalusena kiirlaenu poole. Neid kahte gruppi ühendab see, et vastutustundlik laenaja ei tohiks anda neile mingitki laenu - iga täiendav kohustus pakub neile inimestele päästva õlekõrre asemel veelgi suurematesse raskustesse langemise võimalust.

Kiirlaen kui teenus on iseenesest igati vajalik ja mõistlik toode ning on tore, et see on ka meie turul kättesaadav. Kuid oluline on tagada, et seda toodet kasutaksid vaid inimesed, kes on võimelised laenu ka tagasi maksma. Need, kes varasemate laenude tagasimaksmisega hädas on või kellel puudub sissetulek, peaksid laenutaotlusele eitava vastuse saama ka kiirlaenukontorist. On tõsi, et selle nõude täitmise üle peaks riik järelevalvet teostama. Nii nagu pangad finantseerivad oma järelevalveorganit finantsinspektsiooni, võiksid kiirlaenukontorid rahastada enda üle järelevalve teostamist. Vaieldamatult oleksid need kulud oluliselt väiksemad kui kulud kogu ühiskonnale selliste tehingute massilise tühiseks tunnistamine kohtusüsteemi kaudu ja/või vastutustundetust laenuandmisest/laenuvõtmisest tulenevate sotsiaalsete probleemide lahendamine. Lisaks peaks kindlasti kaaluma ka administratiivsete meetme kasutamist nagu reklaami ja laenu väljastamise aja piiramine. Ennetamine on kokkuvõttes alati odavam kui tagajärgedega võitlemine.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. October 2008, 17:37
Otsi:

Ava täpsem otsing