Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mustvalge teleri põlvkond näeb mustvalget und
Nimelt selgus värskest uuringust, et lapsepõlves saadud telerivaatamise kogemused mõjutavad unenägude värve.
Alla 25aastased näevad peaaegu kõik värvilisi unenägusid, samas näevad tuhanded üle 55aastased inimesed und ka praegu mustvalgena.
Dundee ülikooli psühholoogiatudeng Eva Murzyn püstitas hüpoteesi, et lapsepõlves on mingi kriitiline periood, mil vaadatud filmidel on oluline mõju sellele, millised unenäod tekivad.
"Veelgi huvitavam on see, et enne mustvalge televisiooni sündi kogutud andmed viitavad, et inimesed nägid siis värvilisi unenägusid," lisas ta.
1915. aastast kuni 1950ndateni tehtud uuringud viitavad, et enamik unenägusid on mustvalged. Muutus tuli Suurbritannias 1960. aastatel ning sealt edasi sisaldab 83 protsenti unenägusid värve.
Samal ajal toimus üleminek mustvalgetelt filmidelt ja telesaadetelt värvilistele ning seega viitab see, kuidas saated ja filmid mõjutavad inimeste und.
Unenäouuringud on alati olnud mõnevõrra vastukäivad ning seetõttu on teadlased hoidunud selgetest järeldustest.
Kuid nüüd on Murzyn veendunud, et ta on leidnud kindla seose. Ta vaatas üle varasemad uuringud ning lasi küsitlusele vastata rohkem kui 60 inimesel, kellest pooled olid üle 55 ja teine pool alla 25 aasta vanad.
Küsitlustes pidid inimesed rääkima oma unenägude värvi kohta ning lapsepõlvekogemustest seoses teleri ja kinoga. Seejärel tegid uuritavad igal hommikul oma päevikusse märkmeid oma unenägude kohta.
Ainult 4,4 protsenti alla 25-aastastest nägid öösel mustvalgeid unenägusid. Ka nende 55aastaste seas, kes olid lapsepõlves näinud värvilisi filme või telesaateid, oli mustvalgete unenägude nägijaid üsna vähe.
Seevastu need, kellel lapsepõlves puudus kokkupuude värvifilmide ja värviliste telesaadetega, näevad neljandiku unedest mustvalges formaadis.
Murzyn ütles New Scientistile, et kuigi telerit või filme vaadates kulutasid need inimesed päevas kõigest mõne tunni, oli nende tähelepanu ja emotsionaalsus sel ajal kõrgenenud, seetõttu jäi sellest nende mällu sügavam jälg.
Autor: Villu Päärt