Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Auto, mis kihutab 1600 km/h
Sama töörühma eelmine kahe reaktiivmootoriga auto Thrust SSC (SuperSonic Car) saavutas 1997. aastal Nevadas Black Rock Desertis kiiruseks 1227 km/h. See oli esimene maismaasõiduk, mis suutis alistada helikiiruse barjääri.
Kuid uus auto, mille nimeks on Bloodhound SSC, peab helikiiruse piiri jätma kaugele maha ning nii suure kiirusega auto tekitab terve rea muresid, millele tuleb inseneridel lahendus leida.
Bloodhound ehitatakse 13 meetrit pikk ja 6 meetrit lai. 6,4 tonni kaaluvat autot liigutab mootor, mis on üsna sarnane sellega, milline on hävitajal Eurofighter.
"Kui püüda ületada helibarjääri, siis tekib sinu ette suur õhusurve sein," ütles Swansea ülikooli insener Ben Evans. "Masin ei liigu enam nagu nuga läbi õhu, vaid liikumiseks tuleb end läbi barjääri suruda ning sellega seoses tekib lööklaine, mis on sarnane üle helikiiruse lendava lennukiga."
Alates helibarjääri ületamisest on selle laine käitumist õhus väga põhjalikult uuritud, kuid keegi pole tekitanud midagi sarnast maapinnal.
Nii peab töörühm välja selgitama, mis juhtub, kui lööklaine hakkab mõjutama pinnast, millel auto kihutab. Võimalik paik kiirusrekordi üritamiseks saab olla soolakõrb.
1997. aasta kiirusrekordi puhul näiteks lõhkus lööklaine kõrbepinnast auto ees ning auto ette tekkis liivapilv, mis oli lisatakistus. Bloodhoundi puhul on samalaadne takistus palju tõsisem.
Durhami ülikooli aerodünaamika spetsialist David Sims ütleb, et nende nähtuste puhul simulaatorkatsete tegemine on keerukas.
"Pole teada, kui palju liiva õhku paiskub, see muudab simulatsiooni keerukaks," ennustas Sims üllatusi.
Autor: Villu Päärt