Nüüd vaatame tõele näkku

Island saabus Eestisse. Nädalavahetusel kustutas SEB üle 3000 ettevõtte ja eraisiku kontolt iga kaheksanda krooni, sest oli investeerinud Islandi pankade võlakirjadesse. Kustutas nende kontolt, kel juhtusid reede õhtul olema SEB Likviidsusfondi osakuid. 3000 firma, asutuse ja eraisiku kontolt kadus 200 miljonit krooni, sest pank hindas varad alla ja jättis riski kliendi kanda.

Olukorras, kus kõigi fondide väärtus kukub, polekski see tähelepanuväärne, kui poleks üht suurt "aga". Nimelt müüs SEB seda fondi kui alternatiivi hoiusele, toonitades nullriski, täpsemalt, rääkimata midagi riskidest. Räägiti 100kroonise fondiosaku garanteerimisest. Seesama osak maksab nüüd 87 krooni. Isegi Eesti Panga nõukogu eksesimees, kes sinna oli raha pannud, avaldas eile hämmastust. Tallinna linn ähvardab koguni raha SEB pangast välja viia.

Eilses Äripäevas teatas Trigon, et peatab 250 miljoni kroonise mahuga Uus-Euroopa väikeettevõtete fondi osakute tagasivõtmise kuuks ajaks. Trigon pani klientide raha sisuliselt moratooriumi alla. Tõsi, tuleb tunnustada, et Trigon selle seaduses investorite kaitseks ette nähtud sammu astus ja avalikult teatas. Kuuldavasti on teisigi Eesti turul tegutsevaid fonde väljamakseid peatanud, ent pole sellest avalikult teatanud. Kuid ajastus, vaid päev pärast SEB Likviidsusfondi...

Ma kardan, et SEB ja Trigoni sammud toovad kaasa inimeste ja ettevõtete lahkumislaine fondidest, v. a miinuses pensionifondidest, kust õnneks või kahjuks välja tulla ei saa. See omakorda võib tähendada veel rea investeerimisfondide väljamaksete peatamist, sest nende investeeringud on varades, mis pole piisavalt likviidsed ja mille müümine tähendaks väga suuri kaotusi.

Kõik taandub usaldusele. Usaldust vajab praegu iga pank ja fond. Jutt on klientidele riskide teavitamisest ajal, mil pankadel ja fondidel on juba hästi teada, et tõsised kaotused on käes.

Paralleeli võib tõmmata pensionikindlustuse reklaamimisega, kus pangad presenteerivad meile rannaliival palmide all peesitavaid vanainimesi. Riskidest ei räägita.

Kui Äripäev kevadel kirjutas rämpsvõlakirjadest ja rämpsaktsiatest, mida meie fondid on täis, tundus see mõnele veel kauge ja teoreetiline. Nüüd enam mitte. Nüüd on tuhanded investorid õigusega mures. Samamoodi on õigusega mures maksumaksjad, kes jälgivad riigikogus järgmise aasta riigieelarve arutelu, millele said erakonnad eilseni parandusettepanekuid esitada. Samal ajal teavad kõik, et miljonite ümberjagamine riigikogu saalis on pelk mäng paberil, sest kuni 10 miljardile kulutatavale kroonile puudub kate.

Samal ajal räägib rahandusminister, et esimeses kvartalis hakatakse eelarvet restruktureerima. Minu meelest tuleks koalitsioonil kohe alustada süsteemsete reformidega.

Milleks venitada veel mitu kuud? Mis usaldust see riigieelarve kodanikes tekitab? Mis usaldust selline tegutsemine riigikogu vastu tekitab?

Ka pangad ja fondid peaksid praegu tõele näkku vaatama ning oma klientidele, kes on neile raha usaldanud, seisu lahti rääkima ja pakkuma ka lahendused.

Lahendus ei ole vaikimine ja toote edasimüümine seniste hüüdlausetega, kuni seis on nii hull, et tuleb investeeringuid maha kirjutada või lausa klientide raha külmutada.

Aga pole halba ilma heata. Nüüdse tõele näkku vaatamise ajal eraldatakse terad sõkaldest, just nii nagu kümme aastat tagasi börsilanguse ja Vene kriisi ajal, mil mitmed toona hea renomeega fondijuhid põrmu paisati.