Uudised
Romet Kreek
2. november 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kas oleme ikka õigel teel?

Big hat, no cattle - ütleb Texase vanasõna, mis ümberpanduna tähendab - väline rikkus seda reaalselt omamata. See ütlus seletab väga hästi Läänemaailma, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopas toimuvat. Kuid on ka alternatiivne tee - see, mida viljeldakse Aasias.

Läänemaailma heaoluühiskonda ei saa muidugi võtta üheselt - on lõhkilaenajad Anglo-Ameerika maad ja väheke konservatiivsema laenamise ja säästukultuuriga Kesk-Euroopa maad (nt Saksamaa, Šveits).

Lugesin üht huvitavat Ungari panga OTP investoritele suunatud presentatsiooni - mis veab meil (Kesk-ja Ida-Euroopas) nõudlust ja pakkumist ja kui erinev on see Aasiast.

Lühidalt kokku võttes: me armastame tarbida justkui poleks homset päeva.

Me oleme asjade kummardajad. Miks? Kas tõesti kardame, et homme on poeletid tühjad, kui täna ei osta - nagu nõukogude ajal? Pigem siiski tahame kohe elada väliselt väga hästi, nagu Läänes elatakse, kuid selleks võimalusi omamata.

Ja siis tulevad mängu laenud, mida ohtralt kasutame tarbimiseks. Kuid iga laenuga jõuame täpselt vastupidisesse suunda Lääne rikkuse teel - jääme aina vaesemaks, ka intressi tuleb maksta. Sisuliselt laename enda homseid sissetulekuid selleks, et täna asju hankida.

Kui meil ei ole Lääne sissetulekute taset, siis peaksime sellest lähtuvalt ka elama. Millegipärast on kogu Kesk-ja Ida-Euroopa suures illusioonis - jõuame kiiresti Läänele järele. Aga selleks kulub ilmselt terveid põlvkondi, praeguse põlvkonnaga ei jõua me Lääne elatustasemeni.

Kuigi me loome varade baasi (hoiustades, investeerides ja ostes laenuga eluasemeid), on meie fookus selgelt tarbida üha sarnasemalt rikaste Lääne riikide elanikega ehk üle oma võimete.

Meie riskitaju on kahanenud - Venemaal veel tänu hiljuti nafta hinnatõusust tekkinud rikkusele, meil tänu Euroopa Liitu kuulumisele. Madalam riskitaju on kahjuks võrdunud uljama laenude võtmisega.

Eestis ja ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas tegutsevad paljud välispangad, kes on vabad laenude andmises. Pankade jaoks on atraktiivsem anda laene (kasvatada kiiresti mahte), selle asemel et korjata madala marginaaliga sääste.

Aasias on fookus täiesti erinev. Selle võiks võtta kokku sõnadega - ma ehitan vundamenti oma perekonna jõukusele. Ja selle saavutamiseks on tähelepanu säästmisel ja kodumajapidamiste rahalisel stabiilsusel.

Tarbimine kasvab Aasias pigem sarnaselt sissetulekute kasvuga. Kas panite tähele? Mitte selle alusel, palju meie arvates meie sissetulek kasvab ja kui vabalt on laene saada, vaid sellel, palju ollakse rohkem teeninud.

Aasia ei armasta laenu võtta. Ühest põhjust sel pole, kuid ilmselt on selle taga väga tugevad kultuurilised tõekspidamised. Kinnitust selle tee õigsusele saadi Aasia kriisis. Ja kuna Aasia pangandusturud ei ole nõnda avatud välismaisele konkurentsile, ei ole pangad ilmtingimata huvitatud laenude andmisest. Ja neil on selleks hea alternatiiv - suured säästud võimaldavad teenida korralike marginaale hoiuseid sisse võttes ja ettevõtetele või välismaale laenu andes.

Aasias võtavad kodumajapidamised laenu, kui on häda käes. Meie - kui seda on saada ja tekib soov midagi poest osta. Aasias on säästud, meil mitte eriti. Meil on laenud, Aasias mitte eriti.

Kuhu on jäänud meie talupojatarkus? Kas taluperemees läks saagi koristamise järel linna ja lõi kogu saagist saadud raha ärides laiaks? Laenuotsuseid tehti vanasti väga põhjalikult kaaludes ja kindlasti mitte tühja-tähja ostmiseks.

Mis on jätkusuutlikum - kas tarbida laenuga või säästes? Miks me oleme valinud vaeseks jäämise tee ajal, mil Aasia muutub aina rikkamaks? Kas me vajame ülivalusat Aasia kriisi kogemust Kesk- ja Ida-Euroopa kriisi näol, et me võtaksime päikeseprillid eest või oleme me suutlikud õppima?