Eesti asja ajades

Tallinna sadade söögikohtade hulgas on tõepoolest neli-viis, mis Eesti kööki pakuvad. Otsustasime Kuldse Notsu kõrtsi kasuks, arvasime selle traditsioonilisele köögile kõige rohkem truuks jäänud olevat.

Rõõmsad ettekandjad tervitasid meid soravas inglise keeles, aga tegelikult oskasid nad eesti keelt küll, nagu pärast selgus.

Eelroogadeks valisime sõira pohlamoosiga ja kuivatatud vorstid. Ja õlut - spetsiaalset Kuldse Notsu punast õlut. Kõigepealt toodi lauale soojad kuklid ehtsa võiga - väga mõnusad, aga nagu hiljem selgus, jäigi see lõunasöögi tipphetkeks, pärast läks kõik kehvemaks.

Traditsiooniline Võrumaa sõir oli külmutuskapikülm, seega maitsetu. Ei jõudnud mina ära oodata, millal ta üles soojeneks, et natukenegi maitset tunda. Ka kuivatatud lambasoolevorstid olid külmutuskapikülmad ja hallikasvalge rasvakihiga kaetud. Nime poolest küll kuivatatud, aga kuivad nad välja ei näinud - olid sellised nagu ikka külmad grillvorstid. Nende rasvaga kaetud pekiste külmade vorstide lisandiks oli kausike majoneesiga. Ei osanud hangunud rasva ja majoneesi koosmõjust naudingut saada, seepärast palusime ettekandjal vorstid soojaks teha. Läksid küll paremaks, eriti kui nende kõrvale juustu juurde serveeritud pohlamoosi võtsime.

Teiseks roaks valisin Mulgi pudru hinnaga 95 krooni - pea kõige odavama roa. Ega me, iseolemise tahtega eestlased, majanduslikult raskel aja või pillama hakata. Mulgi pudru toodi lauale väikeses kausikeses, mille all kokku murtud paberist pitslinikukene (tõsi, peenutsev sakslikkus on ikka traditsiooniline eesti asi olnud). Ja pudru peal kaks peekoniviilu. Nii et mul oli pudrukausike, lusikas ja suured peekoniviilud - väga raske oli nendega toime tulla, peekoniviile ju korraga suhu ei mahuta. Laualt leivakorvist leidsin siiski paari nuge-kahvleid ja kuna alus, millel söögiaja alguses soojad kuklid lauale toodi, oli ikka veel ära viimata, sain oma lihaviilud selle peal suutäiteks lõigata. Nii et serveeringuga sain hakkama, küll aga mitte maitsega - pudru oli kehvast kartulist tehtud ja maitsestamata.

Oma putru nosides vaatasin kadedalt, kuidas lauakaaslane verivorstil ja ahjukartulil hea lasi maitsta. Ise, häbematu, selle juures veel rahulolematu olles, et 140 krooni eest lihtlabast poeverivorsti peab sööma. Mulle küll tema vorst maitses, niipalju kui ma seda maitsta sain, pudruga võrreldes oli see lausa gurmeeroog.

Kõht täis, polnud kellelegi arvet maksta - pikka aega ei olnud saalis näha ühtegi ettekandjat. Baaripoisi abiga saime rahad siiski makstud, aga lahkumine oli pigem põgenemise moodi. Oli väga kahju neist kahest jaapani neiust ja noortest hispaanlastest, kes meist kõrtsi maha jäid - ärge Notsut uskuge, tegelikult on eestlastel ka maitsvamat toitu olemas.