Abikäsi, mida ei tasu põlata

Võiksime jagada maksumaksjate tervise eest hoolitsemise vastutust tööandjatega. Võimaluse selleks annaks täiendava ravikindlustuse vabastamine erisoodustusmaksust.

Suurem osa meist on kokku puutunud olukorraga, kus eriarstile vastuvõttu tuleb oodata kuid, raha eest saab aga paari päevaga asjad aetud. Maksumaksjat, kes kohusetundlikult osa palgast tervishoiusüsteemi panustab, selline olukord pahandab. Ent kas on alternatiivi kohustuslikule riiklikule ravikindlustusele?

Eratervisekindlustuse pakkuja esindajana saan öelda, et 100 protsenti toimivat alternatiivi praegu Eestis pole ning on küsitav, kas saabki sellise rahvaarvu juures olla. Praegu on eraravikindlustus mõeldud vaid marginaalsele osale elanikkonnast, kel pole haigekassas kindlustust, ja siia tööle või õppima tulnud välismaalastele.

Samas hüvitab eraravikindlustus raviteenuseid, mida riiklikus süsteemis ei korvata, nt massaaž, vesiravi, gripi- ning puugivastased vaktsineerimised täiskasvanuile. Kindlustust omavatele inimestele tagatakse kiirem juurdepääs arstiabile. Näiteks Hiina vahetusüliõpilane saab perearsti juurde ühe päevaga, eriarsti jutule perearsti saatekirjata viie tööpäeva jooksul.

Kuid ehkki eraravikindlustusega saab teenuseid, millest võiks olla huvitatud ka enamik riiklikult ravikindlustatutest, nullib tärkava huvi senine maksustamissüsteem, mis ei anna maksusoodustust täiendava vabatahtliku ravikindlustuse ostmisel. See kehtib nii eraisiku tulumaksu kui ettevõtete erisoodustusmaksu korral.

On kummaline, et vaatamata Eesti inimeste kehvale tervislikule seisundile, ei kuulu tervis eraisiku jaoks riiklike "soodustuste" hulka, erinevalt näiteks eluasemelaenust, haridusest ja pensionist.

Samuti on ebaõiglane, kui tööandja soovib investeerida oma töötajate tervisesse seal, kus riigi käed jäävad lühikeseks, ning riik seda tegevust maksustab. Erisoodustusmaksuga lükkab riik ettevõtjate abikäe mõtlematult kõrvale.

Vananevas ühiskonnas omandab tervis kulla hinna. Pensioniea tõusuga probleem süveneks. Selle väärtust võimendab asjaolu, et Eesti riik panustab tervishoidu jätkuvalt vähem kui teised Euroopa Liidu riigid. Eesti kulutab SKPst tervishoiule 5 protsenti, samas Rootsis ja Soomes kulutatakse SKPst tervishoiule vastavalt 9,2 ja 8,2 protsenti.

Riikliku tervisesüsteemi piiratud rahastamine süvendab tendentsi, kus raviteenuse hinnad kallinevad kiiremini kui haigekassa maksudest laekuvad tulud. See toob kaasa haigekassa rahastatud raviteenuste valiku järk-järgulise vähenemise ning fookusesse jääb eeskätt abi eluohtlike olukordade korral. Ülejäänud tervisehädade korral tuleb inimestel endil tasuda.

Samas leidub Eestis huvigruppe, kes võiks olla huvitatud Eesti inimeste paremast tervislikust seisundist. Need on needsamad tööandjad, kes osalevad kohustuslikus korras solidaarses ravikindlustussüsteemis, kuid kellest üksikud suudavad panustada oma töötajate tervisesse näiteks sportimise soodustamise või gripivaktsineerimise eest tasudes.

Prognoosin, et huvi eraravikindlustuse vastu kasvab. Just tööandjad panustavad senisest enam töötajate tervise eest hoolitsemisse, suurendades sellega oma atraktiivsust tööjõuturul.

Lisaks ettevõtete konkurentsivõimelisuse suurenemisele Eesti-siseselt aitaks see samm kaasa ka Balti riikides konkurentsis püsida. Iga välismaine korporatsioon tutvub peakontorit või filiaali luues riigi seadustega.

Korporatiivse personalipoliitika rakendamise võimalikkus ja selleks kuluvad vahendid pole investeeringu tegemisel sugugi vähetähtsad. On kahju, et praegu edestavad Eestit selles vallas nii Läti kui ka Leedu.

Autor: Sergei Vahnitski