Swedbanki projektijuht: kes mäletab veel aastat 2000?

19. november 2008, 12:21

Swedbanki kapitaliturgude projektijuht
Mihkel Torim leiab, et ühtne tulumaksumäär ning hilisem (re-)investeeringute
soodustamine oli kõige olulisemaks päästikuks Eesti majanduse kasvule, kuid
märkamatult kandus kasv üle tarbimispeoks.

Järgneb Mihkel Torimi arvamusartikkel.Mihkel Torim

2000. aasta alguses kirjutati toonase Hansabank Marketsi Baltikumi aktsiaturgude ülevaate sissejuhatuses, et Eesti maksusüsteemis viidi läbi muudatus mille tagajärjel ettevõtete reinvesteeritud kasumitelt on tulumaks kaotatud (0%!). Kõikides prognoosides arvestati seda neljaks aastaks ja mitte rohkem, kuna puudus kindlus kuivõrd selline samm võiks majanduskasvule kaasa aidata.

Vastupidiselt kartustele levis eksperiment üle areneva Ida-Euroopa ning leidis ülevoolavat heakskiitu ka suurte vabaturumajandust pooldavate riikide hulgas. Võin julgelt väita, et ühtne tulumaksumäär ning hilisem (rMihkel Torim e)investeeringute soodustamine oli kõige olulisemaks päästikuks Eesti majanduse kasvule. See oli positiivne ning värske sõnum välisinvestorite silmis pikkadeks aastateks, millel puudus võrdlus mõne olemasoleva „kindla” töötava süsteemiga. Muide, kas see siis polnudki innovatsioon?

Märkamatult kandus kasv üle tarbimispeoks ning sisenõudluse ja laenurahaga prooviti järgi jõuda rikkamatele (EL-i) riikidele – edukaid tuleb ju jäljendada? Üllatuslikult saabus hoopis ühe suure tsükli lõpu algus, kus haihtus märkimisväärne osa maailma finantsturgude varadest ning koos sellega likviidsus Baltikumist.

Väljast vaadates „makrotont” eesliinil

Paratamatult oleme täna finantsturgude vereringes perifeeria, kuhu jõuab „suur raha” viimasena ja lahkub esimesena. Mida välisinvestorid Eestist arvavad? Kui kunagi mõõdeti Baltikumi Eesti tugevustega, siis täna tehakse seda Läti nõrkustega. Millal valuutad devalveeritakse? Kes esimesena pöördub IMF-i poole? Kas sellises stressiolukorras valuutakomitee püsib? Baltikum on ja jääb väljapoolt vaadates üheks regiooniks ning erisusi välja tuua on investoritele kulukas ja aeganõudev, kuna eraldi on riigid liiga väikesed ning oma võimalustelt piiratud. Ollakse ka mõjutatud igapäevasest melanhoolsest meediaruumist, mis omal ajal kiitis siinseid maksuimesid.

Mida Eesti vajab, on väljapaistvat ja eesmärgistatud juhtimist nii era- kui ka riigisektoris ning uut positiivset sõnumit, mida järjepidevalt välja saata. Mul on suur usk ettevõtetesse ja juhtidesse, kes on suutnud oma edu viia Eestist edasi ning tarkusi koguda mitme tsükli vältel, aga sellest üksi ei piisa, väljast vaadates on „makrotont” eesliinil.

Eesti riik võiks elutervete tegevustega taas eristuda. Olgu need alustuseks selgelt ja laialt kommunikeeritud plaan eurotsooniga liitumiseks ning olemasolevate tugevuste rõhutamine. Oleme jätkuvalt kõige kõrgema välisinvesteeringutega riik elaniku kohta Baltikumis ning üleüldse üks väheseid riike, kellel reservid on suuremad kui riigivõlg! Samuti on viimane aeg otsustada, mis on strateegiliselt olulised tegevusalad tulevikus, mille arenguid soodustatakse.

IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) ning tervishoid on kindlasti valdkonnad mille lisandväärtus tõuseb kuna tehnoloogia olulisus ühiskonnas ainult tõuseb ning rahvastik valdavalt vananeb. Miks mitte luua alused soodustamaks hariduse saamist ning ettevõtlust just nendel aladel, eriti kui selle tänane hind võrreldes võimaliku tulevikutuluga on võrdlemisi väike? Ühe võimalusena kasvõi juba välja pakutud töötajate sotsiaalmaksu ülempiiri seadmine. Seega on soodustatud tasemel haridus ning tagatud atraktiivne keskkond antud töökoha tekkeks just Eestis.

Täna on vaja aktiivset diskussiooni, tarku otsuseid ning konstruktiivseid sõnumeid, ainult nendega saab võitu keskpärasusest ning luua taas tugev vundament edasiseks arenguks – nii nagu aastal 2000.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
02. December 2008, 11:37
Otsi:

Ava täpsem otsing