2018: tööstust veavad keskkond ja tervis

Arengufondi tänavu läbi viidava ja tuleva aasta veebruaris kaante vahele koondatava Eesti tööstuse arenguvõimalusi vaagiva tulevikuseire tulemusena on praeguseks välja joonistunud valdkonnad, millest Arengufondi majanduseksperdi Siim Sikkuti hinnangul võiksid saada vedurid, mis kümne aasta pärast Eesti tööstussektorit pahinal ülesmäge veavad. Nende valdkondade ühised nimetajad on keskkond ja säästlikkus ning tervis ja heaolu. Ja nendega seotud tooted ja teenused.

"Mõlemas valdkonnas on Eestil reaalne stardivõimalus, kuna barjäärid nendele turgudele jõudmiseks on madalamad kui mõnes teises tootegrupis, sest need turud alles tärkavad," selgitas Siim Sikkut. "Läheduses asuvad kasvavad turud õhutavad allhankevõimaluste avardumist selles vallas."

Sikkut läheb prognoosides koguni nii kaugele, et väidab järgmise suurema börsimulli paisuvat keskkonnasektori arvelt.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Richard K. Lester iseloomustas Arengufondi korraldatud tööstusfoorumil globaalset tööstust kui otsesest tootmisest distantseeruvat ning üha enam teenuste osutamisele orienteeruvat majandusvaldkonda.

"Kindlasti pole õigus neil, kes ütlevad, et töötlev tööstus on langev majandusvaldkond," märkis Lester. "Küll aga on tõsi, et mõned töötleva tööstuse sektorid lähevad tasapisi looja. Tuleviku märksõnad on teenused, innovatsioon, tellimuspõhine tootmine ning tootearendajate ja tarbijate vahelist suhtlust hõlbustavate tehnoloogiate areng."

Soomes on säärane areng juba aastaid käimas, eriti väljendub see metsatööstuses.

"Suured muutused said hoo sisse 1990. aastate alguses, kui investeeringud teadusuuringutesse ületasid rahapaigutusi ettevõtete põhivarasse," selgitas liftide ja tõsteseadmete korporatsiooni Kone nõukogu esimees Antti Herlin Soome arengufenomeni.

Praegustel edukatel tegijatel oli ka õnne, aga selle kohta on Herlinil oma teooria: "Kui õnn sülle langeb, siis peab olema valmis seda kasutama."

Valikute ees seisab ka Eesti tööstur. Maailmaturul valitsevast nõudlusest tulenevalt kipub kaalukauss kalduma selles suunas, et tootmisettevõtted peavad üha agaramalt püüdlema nutikate riigipiire ületavate kaubamärkide väljatöötamise poole.

Oma brändi väljatöötamine on kallis tegevus ja mõjub ettevõtte majandusnäitajatele hävitavalt. Ma ei liialda, kui ütlen, et kulu on 100 miljonit krooni kümne aasta kohta.

Ilves-Extra konstruktorite eelis on selles, et nad töötavad tootmisega käsikäes. Kaubamärgi väljatöötamise ja arendamise kõige suurem probleem on võitlus eelarvamustega - maailmale on väga keeruline selgeks teha, et Eesti-sugusest väikeriigist võib tulla maailmafirmadega võrreldes kvaliteedilt samaväärset toodangut.

Kliendi ootus on, et pelgalt tootmisest enam ei piisa, sellele soovitakse lisaks saada ka tootearendusteenust.

Sellepärast ei keskendu ka Elcoteq juba mõnda aega tarneahela juhtimisele, vaid üha rohkem tootearendusele.

Brändi omanik ei pea enam omama väga palju tootmist, tal avaneb võimalus kasutada tootmiseteenust, näiteks sellist, mida Elcoteq pakub.

Praeguse aja märk on, et tootjal peab jätkuma söakust tegeleda tootearendusega, et tootele lisandväärtus anda.

VKG on läinud praeguseks põlevkivitootmiselt üle põlevkiviõli ja selle saaduste tootmisele.

Oleme põlevkivi kui tooraine ümber loonud omamoodi naturaalmajandusliku impeeriumi. Kusjuures arengud on tingitud konkreetsetest vajadustest - kas on tarvis mingi tegevuse käigus tekkinud kõrvalprodukti otstarbekalt ära kasutada või vähendada tootmise käigus tekkivat jääkprodukti. Ettevõttes peab olema initsiatiivi ja innovaatilisust, sest kui kümnest ideest kas või ükski tootmisse jõuab, on ka hästi.