Mis on peamiseks surma põhjuseks kõrgmäestikus?

10. detsember 2008, 12:39

Õhu madalast hapnikukontsentratsioonist
tulenev ajuturse on peamine põhjus, miks mägironijad maailma kõrgeima mäe
Džomolungma vallutamisel hukkuvad.

Kõrgmäestikus varitsevad mägironijaid mitmed ohud. Seal on väga külm ning tuul teeb külma talumise eriti raskeks. Madal hapnikutase võtab ronijalt jõu ning võib viia ka adekvaatse ümbruse tajumise võime. Vaatamata sellele, et jõudu on vaja kokku hoida, tuleb siiski säilitada valvsus, et mitte libastuda või õigelt rajalt kõrvale astuda. Lisaks tuleb valvas olla ka ilma äkilise halvenemise ning võimalike laviinide suhtes.

Rahvusvaheline teadlaste töörühm uuris 212 surmajuhtu Džomolungma vallutamiskatsetel aastatest 1921-2006. Töörühma juhtis Paul Firth Massachusettsi haiglast. Artikkel uurimuse kohta ilmus ajakirjas British Medical Journal.

Kui ohtusid on nii palju, siis on paratamatu, et aeg-ajalt läheb midagi valesti ning paljud mägironijad saavad surma. Statistika näitab, et tervelt 1,3 protsendile baaslaagrist tipu vallutamist üritanuile jääb see elu viimaseks matkaks.

Aga mis on surma peamiseks põhjuseks? „Mitte kedagi pole rünnanud jeti,“ ütles Firth kõigepealt, ehkki selle müütilise eluka olemasolu usuvad siiani paljud inimesed. „Täie kindlusega ei saa me peamist surma põhjust välja tuua, kuid usume, et see on seotud ajutursega,“ ütles ta.

Ajuturse on mägihaiguse edasiarenenud vorm. See tekib, kui peavalule ja halvale enesetundele ei pöörata tähelepanu ning jätkatakse tõusu. Madala hapnikutaseme tõttu hakkavad koevedelikud ajusse kogunema ning tekitavad paistetuse. Tundemärkideks on tugev peavalu, mõtlemisvõime hägustumine, koordinatsioonihäired ning orienteerumisvõime halvenemine. Ravida saab sellist seisundit ainult laskumisega madalamale. Paraku tabab saatuslik õnnetus paljusid mägironijaid enne, kui nad nö surmatsoonist välja saavad.

Väga tihti tabab surm juba tipu vallutanuid, kes on alustanud laskumist. See on mõistetav, sest nad on kauem madala hapnikutasemega piirkonnas viibinud ning väga raske on ju vaatamata halvale enesetundele tõusu üritusest loobuda, kui sihile jõudmine on vaid mõnesaja tõusumeetri kaugusel.

Väga paljusid üle 8000 meetri kõrgusele roninud mägironijaist tabavad neuroloogilised probleemid. „Nad satuvad segadusse ning koordinatsioon nõrgeneb,“ ütles Firth. Ei ole vaja palju fantaasiat, et mõista, kui rasked tagajärjed kõrgmäestikus selliste probleemidega võivad kaasneda.

„Need sümptomid klapivad täpselt ajuturse tunnustega,“ ütles Firth. „Ma uskusin, et leiame rohkem tõendeid ka kopsudega seotud probleemidest, kuid need olid harvad,“ lisas ta.

„Sageli nimetatakse huku põhjuseks kukkumist või kadumist tõusul, kuid tegeliku põhjusena on nende surmade taga enamasti ajuturse,“ ütles Firth.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. December 2008, 13:38
Otsi:

Ava täpsem otsing