Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vee all, kuid mitte veel uppumas
Kirjutasime reedel, et Eestis on meie hinnangul 30 000 kodulaenu võtnud peret, kelle eluase on praegu väärt vähem kui selle ostmiseks võetud laen. Ehk inglise keeles levinud väljendit kasutades - need pered on nüüd vee all.
See tähendab riske nii laenuvõtjaile kui ka -andjaile. Sellest hoolimata usub Äripäev, et kuni inimesed teevad oma laenumakseid õigel ajal ja pangad peavad kinni lubadusest korralikult maksvad kliendid rahule jätta, ei välju olukord kontrolli alt.
Muidugi on see tõsine risk, et suur osa laenuvõtjatest on olukorras, kus pank võib igal hetkel hakata nõudma lisagarantiid, ning samal ajal peab kinnisvara ostma välja hinna eest, mida selle eest turul enam ei saaks.
Teisalt väheneb garantii odavnedes panga kindlustunne: kui laenuvõtja peaks maksejõuetuks muutuma, siis kannab ta suuri kahjusid. Samas võib lisatagatise nõue seni korralikult makseid tegeva pere laenu kohe hapuks ajada. Ka pole panga huvides tõsta suur hulk inimesi kodudest välja, et need sundmüüki paisata - sellega kistakse veelgi alla kinnisvarahindu, mis omakorda keerab laenuprobleemile uue vindi peale ja võib vajutada vee alla uue ringi peresid.
Kuna risk on kahepoolne, on seda ka lahendus: pangad peavad olema paindlikud ja mitte nõudma head maksedistsipliini näitavatelt klientidelt lisatagatisi, laenuvõtjad ei tohi aga maksetega venitada, sest siis annaksid nad pankadele põhjuse käituda senisest karmimalt.
USAs tehtud uuringud on näidanud, et eelmiste kinnisvarakriiside ajal jäid kodudest ilma eelkõige inimesed, kes maksete tegemise lõpetasid (Wall Street Journal, 5.11.2008). Enam kui 90 protsenti laenajaist ei muretsenud turuhindade pärast, vaid keskendus laenude teenindamisele. Loomulikult jõudsid paljud neist ka turu uue tõusu ära oodata.
Meie pankade seis on USA omadest parem, sest seal anti laene palju kergemini, tihti omaosalust nõudmata. Samuti võib loota, et Eesti inimesed on laenude teenindamisel loomult konservatiivsed: mõtteviis "võlg on võõra oma" on sügavamal veres kui SMS-laenu kultuur.
Tõsine oht on muidugi see, et majandusest pühib üle pankrottide ja koondamiste laine. Siis ei ole tuhanded pered lihtsalt enam võimelised laenusid tagasi maksma. Sellises olukorras pole pankadel enam muud väljapääsu kui võtta, mis veel võtta annab.
Mustemat stsenaariumi aitab vältida Euribori langus. Kuigi see ei too kaasa suurt laenumarginaalide alanemist, muudab see siiski raha "hulgiturul" odavamaks ning pakub leevendust neile, kes on juba eluasemelaenu võtnud. Euribori langus pakub sissetulekute kasvu pidurdumisel leevendust ja vähendab laenuga koormatud perede kulusid.
Autor: ÄP